Erakondade rahastamine

Eestil kui väikeriigil tuleb parteipoliitikas era- ja ettevõtlusraha kasutamist piirata. Kindlasti nõuab see erakondadele riigieelarvest tunduvalt suuremaid eraldisi ning omaette lahendit väikeparteidele, kes balansseerivad valimiskünnise piiril. Kuniks aga era- ja ettevõtlusraha jääb poliitikasse, oleks ilmselt otstarbekas reglementeerida kampaaniakulude ülempiir ning sätestada limiit ka sellele, kui suures ulatuses tohib üksikannetaja parteid toetada. Sissetulekute ja kulutuste üle arvepidamine vajab ilmselt samuti täiustamist. Rahastamist puudutava aruandluse ülereglementeerimine võib anda äraspidise efekti, kus ettenähtud korda ei täideta või on aruandlus rohkete väheoluliste detailide tõttu raskesti jälgitav ja ebaülevaatlik. Sven Mikser, Keskerakond, rahastas 1999. a ülikooli osakonna assistendi ja erakonna poliitilise sekretärina töötades erakonna valimiskampaaniat 53 000 krooniga (Riigikogu Toimetised, 4/2001)

Ehk tuleks meil pea liiva alt välja tõmmata ja endale tunnistada, et põhiseadusega valitud tee maksab ühiskonnale ca 150?200 miljonit krooni aastas. Näeme selle kulu ette eelarves ja jagame selle raha erakondadele maksimaalselt õiglase valemi järgi. Samas kuulutame kuritegelikuks igasuguse erakondade finantseerimise (loe: poliitilise teenuse ostmise) eraõiguslike isikute poolt. Välja arvatud muidugi läbipaistvad liikmemaksud, millelt on enne parteikassasse jõudmist ära makstud seaduslikud riigimaksud. Me pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Seda tõde me autot valides juba tunnistame. Miks me peame siis pidama end nii rikkaks, et pidada odavaid poliitikuid? Rein Lang, Reformierakond (PM, 31.05.2001)

Riigi kätte ei tuleks anda mitte parteide rahastamist, vaid valimiskampaaniate rahastamine. Valitsus kuulutaks välja riigihanke valimiskampaania läbiviimiseks, seades võitnud meediafirmale selged reeglid kandidaatide võrdsuse tagamiseks. Seega muutuks iga partei eramure valimiskampaania kõrge hinna pärast avalikuks mureks. Targal valitsusel peaks olema märksa rohkem hoobasid hinnatõusu ohjamiseks kui üksteisega teenuse pärast võistlevatel erakondadel. Mis saab aga neist kodanikest (ja ka firmadest) kellele mõni partei väga-väga meeldib? Võiks ju panna üles klaasist annetuskuplid Maksimarketisse, lennujaama, Tallinna Kaubamajja. Lisaks jääb annetajale valikuvabadus ? kas UNICEF või Isamaaliit? Aga miks ka mitte mõlemad? Annetamine on üllas asi. Anu Toots, Tartu Ülikooli politoloogiaõppejõud (PM, 22.06.2001)