Eestis kasvas tarbimine 2001. aastal võrreldes 2000. aastaga 6, mis teeb 2682 krooni pereliikme kohta kuus. See oli kahtlemata positiivne areng Eesti majanduse ja siseturul toimivate ettevõtete seisukohast.
Samas on teine, olulisem näitaja mõnevõrra murettekitavam ? leibkondade sissetulekud ei kasvanud kulutustega samas tempos. Netosissetulekud kasvasid võrreldes eelmise aastaga vaid 1 võrra, jäädes seega üldjoontes 2000. aastal saavutatud tasemele ehk 2417 krooni pereliikme kohta kuus. Võttes arvesse ka tarbijahinnaindeksi kasvu, langesid leibkondade reaaltulud aastaga tegelikult 5 võrra.
Sellised arengud ei olnud esmakordsed, sest tegelikult juba üle-eelmisel, 2000. aastal ületasid inimeste kulutused sissetulekuid. Samas võib siiski tõdeda, et tulude-kulude vahe eelmisel aastal kasvas. Nii sissetulekute kui ka kulutuste kasv oli 2001. aastal siiski märkimisväärselt tagasihoidlikum kui 2000. aastal, mil tarbimine kasvas 12 ja netosissetulekud 6 võrreldes eelneva aastaga.
Tarbimise kasvutempo mõningast pidurdumist võib olla mõjutanud eelkõige kolm-neli teineteisega seonduvat tegurit.
Suhteliselt aeglaselt on kasvanud sissetulekud. Kuigi eelmisel aastal ametlik keskmine brutopalk kasvas ning tööpuudus pigem vähenes, ei ole kasvanud leibkondade tegelikud netosissetulekud tervikuna.
Sellise esmapilgul vastuolulise olukorra üheks tähtsaks põhjuseks on kindlasti oma olemuselt hoopis positiivne tendents ? ümbrikupalkade taandumine, mille arvel kasvasid ametlikud palganumbrid.
Lisaks ei kasvanud eelmisel aastal ka pensionid-toetused, mis on Eesti leibkondade sissetulekute struktuuris töötasu järel olulisuselt teisel kohal. Vähenenud on aga sissetulekud nn aktiivsetest allikatest, teistest enam finantstehingutelt (näiteks laenu võtmine). Läbi aegade on aga jälgitav olukord, et sissetulekud tervikuna kasvavad kiiremini just nendel perioodidel, kui kasvavad kiiremini nn aktiivsed tuluallikad ning vastupidi.
Sissetulekutest rohkem kulutada saab ainult teatud aja jooksul. Paljud aja jooksul tekkinud ja ühel või teisel põhjusel edasi lükatud ostusoovid on tänaseks realiseeritud kas säästude või laenude-liisingute-järelmaksude abil. Käes on aeg taas sääste koguda (säästmine on tähtsustunud nii tegelikkuses kui ka hoiakutes) ja võetud laenukohustusi tagada. Kui poolteist aastat tagasi omas laenu-, liisingu- või järelmaksukohustust viiendik Eesti leibkondadest, siis pool aastat tagasi juba ligi kolmandik.
Aastaga on kõige enam kasvanud just maksudele-maksetele (näiteks laen, liising jne) tehtavate kulutuste osakaal. See tähendab, et paljud inimesed on soetanud endale vajalikke tööstuskaupu, makstes nende eest tagantjärele, mis omakorda pärsib uute tööstuskaupade ostmist. Märkimisväärselt on aastaga kasvanud kulutused maksetele just Tallinnas, tallinlased moodustavad aga enam kui kolmandiku Eesti tarbijaturu kogumahust.
Tarbimise kasvu aeglustumine puudutas esmajoones ja teistest enam seni kõige kõrgema ostujõuga ja samas ka suurimate finantskohustustega tarbijaid, kellel vaba raha kasutamise võimalused on näiteks laenumaksete tasumise tõttu kõige olulisemalt vähenenud ja viinud osa neist keskmise ostujõuga tarbijakihti.
Seega võib Emori tarbimisuuringu põhjal tõdeda, et kuigi nii reaalsed sissetulekud kui ka tarbimise kasvutempod eelmisel aastal aeglustusid, siis võttes arvesse kahte väga olulist näitajat ? keskmist brutopalka ja tööpuudust ?, ei ole see veel otseselt (vähemalt seni) seotud maailmamajanduses toimunud negatiivsete arengutega.
Edasiste üldarengute seisukohast on pigem olulisem see, et seniste kõrgema ostujõuga leibkondade tarbimisvõime on mõnevõrra langenud ja nii on oluline eelkõige keskmise ostujõuga leibkondade võimaluste areng.
Autor: Kaidi Kandla
Seotud lood
Küberründed sagenevad
Viimastel aastatel on pangateenused liikunud hoogsalt digilahenduste suunas. SEB ettevõtete segmendijuhi Maarja-Maria Aljase sõnul kasutab juba pea pool äriklientidest lisaks internetipangale ka mobiilipanka ja erinevaid pangaliideseid.