Kagu-Eesti talvistel kõrvalteedel liikujad peavad libedal ajal arvestama sellega, et teel püsimiseks tuleb loota üksnes iseendale.
Peaaegu kogu Eestist Põlvasse piima kokku vedava OÜ Silmand Auto juhataja Silvar Helme ei taha kuidagi leppida sellega, et hooldamata teede tõttu käib igal aastal üks veok üle katuse ning alatasa mõni sõiduk kraavi vajub. Hädas pole üksnes kergelt kummuli minevad piimaautod ? läinud kuul oli Erastvere-Ridali tee ühel metsavahelisel lõigul korraga kraavis kolm veoautot, kaks traktorit ja üks sõiduauto. Kuna riik ei suuda talle kuuluvaid teid korras hoida, on Silmand Auto sunnitud tegema 100 000kroonise kulutuse ning muretsema kõigile kaheksale veokile jääketid, millega sõidetakse Austria ja Norra mägedes. Piimaringe seisma panna ei ole ka võimalik.
Põlvamaa teid hooldava ASi Põlva Teed juhatuse esimehe Ülo Mõttuse selgitusel aga ei peagi liivapuisturid kõrvalistele teedele üldjuhul jõudma. Nimelt kohustab maanteeametiga sõlmitud leping hoidma lume- ja jäävaba üksnes Tartu-Luhamaa trassi ja Põlva ringtee (37,5 kilomeetrit). 337 kilomeetril teise seisundiklassi teedel (neil sõidavad muu hulgas liinibussid) tehakse libedusetõrjet. Ülejäänud 786 kilomeetril puistatakse liiva üksnes varem kindlaks määratud ohtlikes kohtades, s.o 22 kilomeetril. Piimavedajate ideed jagada vähene liivavaru hetkevajadusest lähtudes Mõttus ei poolda. Reservfondi Põlva Teedele antud ei ole. Kujundada välja sõidetavate teede võrk, mis võimaldaks sihtmärgini jõuda kasvõi suurema ringiga, peab firmajuht samuti raskelt teostatavaks, sest mittepuistatavaid teid on 780 kilomeetrit 1160st.
Ainuke võimalus lisaraha saada on erakorraline olukord, mille riik kuulutas möödunud talihooldetsükli ajal välja vaid üks kord.
Kas kõrvalteedel liikujad peavadki jääma lootma üksnes iseendale, lähenevale kevadele ja kohaliku teedefirma vastutulelikkusele? Miks siiski ei võiks erakätes oleva kohaliku teedefirma käsutuses olla reservfond, mille kasutamist jälgib riiki esindav teedevalitsus?
Autor: Mati Määrits
Seotud lood
Foruse juhatuse liige Einar Laagriküll arutleb, milliste väljakutsetega ettevõtted peavad praegu silmitsi seisma ja kui oluline on järjest sagenevate küberrünnakut ajastul mõelda ka füüsilisele turvalisusele. Kui füüsilise turvalisuse samme läbi ei mõtle, võivad ülejäänud mehhanismid osutuda täiesti kasutuks.