Lapsepõlve Nukuteatrist

Sedakorda on Nukuteater sihtinud värske teatripisikuga mitte ainult algajaid teatriskäijaid, vaid ka nende vanemaid ? tublit kolme-neljakümneste põlvkonda.

Nukuteater ja lavastuse kunstnik on läinud välja kindla peale, kujundades kogu tüki hästi Silvi Väljali raamatu illustratsioonide vaimus: mänguliselt, värviliselt, üllatusterohkelt. Lavastaja on lisaks Jussikesele üles leidnud ka teisi toredalt nostalgilisi detaile, millele saalisistuvad lapsevanemad ka rõõmsa äratundmisega reageerivad.

Tegemist on loomulikult lastelavastusega, mis eelesietendusel haaras nii paari-kolmeaastasi kui ka vanemaid lapsi, kes jälgisid umbes nelikümmend minutit kestvat laulude-liikumistega etendust siira kaasaelamisega, tervitades nii nimitegelase müttamist kui ka iga uut lavale ilmuvat tegelast sooja nohina ja kommentaaridega.

Vaidlus selle üle, milline peab olema õige lastelavastus, on kindlasti paeluv eriti vaidlejatele endile. Arvata võib, et ka Jussikese lugu tekitab vaidlusi, sest nii nunnu ja päikeseline nukuteater ei pruugi tingimusteta rahuldada keerukama hingelaadiga teatriteoreetikut. Võrreldes tänase maailmaga on Jussikese lugu läbini idealistlik: selles ei ole ühtegi halba tegelast ega rumalat sõna, vägivallast või muust igapäevakurjast rääkimata.

See, et publikule Jussikese lugu huvi pakub, on ilmselge, sest märtsikuu etendused said välja müüdud juba enne esietendust, Nukuteater planeerib aga juba aprillikuud, kus lisaks Jussikesele on mängukavas kokku kümmekond lavastust erinevas vanuses lastele. Lisaks Tallinnas asuvale Laia tänava majale mängib Nukuteater ka Tartus, Lutsu tänava teatrimajas.

Autor: Reet Weidebaum