Kevad 2002: majanduse põhitrendid

Maailma majanduses tähendas 2001. a kiiret aeglustumist kõigis suuremates majanduskeskustes. Maailma majandus kasvas hinnanguliselt 1,2, mis on üle kolme korra vähem kui 2000. a. Siiski ei tähendanud kasvu aeglustumine otseselt kriisi, vaid ähmastunud kasvuväljavaadete mõttes pigem ?sood? ? inglise keeles on sellise olukorra kohta kasutusel termin slump.

Kooskõlas kasvu aeglustumisega langetasid USA föderaalreserv ja Euroopa keskpank 2001 intresse vastavalt 4,75 protsendipunkti (pp) ja 1,5 pp võrra. Terve 2001. a väldanud ekspansiivse ja koordineeritud majanduspoliitika mõju hakkas USAs aasta lõpus esimesi tulemusi andma ? majanduskasv pöördus IV kvartalis taas positiivseks; ettevõtete ja tarbijate kindlustunde näitajad hakkasid paranema.

Ka Euroopa majandusruumi mitmed ennakindikaatorid näitasid 2002. a alguses taastumise märke. Tänane pilt on selgem kui veel mõni kuu tagasi ? kardetud pikaajaline retsessioon jääb suure tõenäosusega ära. Ent liigset optimismi ei tahaks hetkel siiski jutlustada.

Eesti majandusarengu pikema ettevaate puhul on tavaliselt eeldatud, et meie peamiste kaubanduspartnerite majanduskasv ulatub potentsiaalseks hinnatud tasemeni ? euroalal tähendaks see vähemalt 2,5 SKP aastakasvu. Hoolimata väljavaadete paranemisest ei jõua Euroopa analüütikute arvates tänavu sellele tasemele. Enamik käesoleva aasta kasvuprognoose ületab vaevu 1 piiri, keskmine tase on 1,2?1,3; seejuures on Euroopa Liidu erinevate liikmesriikide väljavaated suuresti erinevad, nt Saksamaa viimane kasvuprognoos on vaid 0,6, Soomes 1,3.

2001 ulatus ulatus Eesti majanduskasv esialgsel hinnangul 5,3-ni ja ületas eurotsooni vastavat näitajat pea 4 pp võrra. Vahe Eesti kasuks suurenes. Nii suur kasvukiiruste vahe tekitab küsimuse, kas Eestil on võimalik seda säilitada ka tulevikus. Suhteliselt kiire majanduskasvu säilimisele 2001. a aitas kaasa tugev sisenõudlus. Kui 2000. a oli peamine sisenõudlust vedav jõud eratarbimise kasv, siis 2001 taastus investeeringute kasv. Vaatamata investeerimisaktiivsuse suurenemisele ? investeeringute osakaal ületas taas 25 taseme SKP suhtes ? jäi jooksevkonto defitsiit mullu hinnanguliselt 2000. a tasemele ja moodustas 6,5 SKP suhtes. Aasta keskmiseks hinnakasvuks kujunes 5,8, mis tulenes suuresti Euroopast imporditud inflatsioonist.

Märkimisväärne roll majanduskasvu säilimises oli ekspordi suurenemisel Baltikumi, Venemaale ning teistesse Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. Sinna suunatud otseekspordi mahu kasv andis üle kolmandiku 2001. a otseekspordikasvust. Arvestades, et Eesti peamiste kaubanduspartnerite majanduskasv ja impordinõudlus vähenes, näitas 2001. a normaalekspordi (eksport ilma allhanketa) kasv, et keskmine Eesti ettevõte säilitas või isegi parandas välisturgudel oma positsioone. Siiski leidis 2001. a kokkuvõttes aset ekspordi kasvutempo pidurdumine enam kui 20 pp võrra, 11,5-ni. See omakorda iseloomustab eelmise aasta majanduskliimat maailmas laiemalt.

Suur osa majanduse tasakaalu paranemises oli 2001. a valitsussektoril, kus esmakordselt peale 1997. a saavutati taas eelarve ülejääk (0,4 SKP suhtes). Eraisikud aga suurendasid 2001. a oma kulutusi sissetulekute kasvust kiiremini. Eraisikute tarbimise ja investeeringute täiendavaks katteks said eelkõige pangalaenud, mille hind langes taasiseseisvuse perioodi madalaimale tasemele. Liisingfinantseerimine kasvas aastaga 39 võrra. Aktiivne laenunõudlus ei ole seni toonud kaasa laenuportfelli kvaliteedi üldist halvenemist. Siiski suurenesid riskid mitmes sektoris, nt jaekaubandus ja kinnisvara. Kokkuvõttes oli majanduse areng mullu küllaltki tasakaalustatud.

Niisiis ? maailmamajanduse kasv on taastumas, kuid meile olulisemates majanduskeskkondades nagu eurotsoonis ja Skandinaavias kujuneb selle aasta kasv veel küllaltki tagasihoidlikuks. Välismaine nõudluskeskkond võib Eesti jaoks 2002. a kujuneda isegi keskmiselt halvemaks kui 2001. Eksporditulude kasvuta on raske eeldada ka tugeva sisenõudluse säilimist. Lisaks tuleb arvestada, et tõenäoliselt jõudis 2001. a IV kvartalis lõpule suurmajanduste keskpankade rahapoliitika lõdvendamine. See tähendab, et erinevalt eelmisest aastast ei saa enam toetuda ka laenuraha edasisele odavnemisele Eestis.

Lähikuudel saab selgemaks, milliseks kujuneb inflatsioonilise välissurve mõju Eesti hindadele. Selle aasta esimesel paaril kuul on eeskätt toidukaupade kallinemine olnud prognoositust kiirem ning tarbijahindade aastakasv on Eestis jaanuaris-veebruaris püsinud ülalpool 4 piiri.

Majanduse tasakaalustatud arengu ja suhteliselt kiire kasvu säilitamine olukorras, kus välisnõudluse hoogsat taastumist pole veel näha ja krediidihinna langus on pidurdunud, võib osutuda mullusest isegi suuremaks väljakutseks.