Lepingud ja uus võlaõigus

Asjaolud, mida lepingu sõlmimisel silmas pidada, võib jagada nagu uue võlaõigusegi põhimõtteliselt kaheks ? üldised sätted, mida tuleb silmas pidada kõigi lepingute sõlmimisel, ja erisätted, mis tulenevad konkreetse lepingu iseärasustest. Praegu vaatame, mida peaks silmas pidama lepingute sõlmimisel üldiselt.

Kuna lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadus (LLKS või ka uus võlaõigus) on vastu võetud, aga ei ole veel jõustunud, tõuseb sellel n-ö üleminekuperioodil küsimus, mida teha või mis juhtub, kui leping sõlmitakse praegu, aga selle täitmine jääb uue seaduse või siis nii senikehtiva kui uue seaduse kehtivusaega (kestvuslepingud)?

Keerulisem tee oleks võtta praegu lepingut sõlmides arvesse juba uue võlaõiguse regulatsiooni, seda ulatuses, mis ei lähe vastuollu kehtiva ENSV Tsiviilkoodeksiga. Lihtsam ja mugavam on aga lähtuda praegu Riigikogu menetluses oleva rakendusseaduse sätetest. Rakendusseaduse eelnõu sätestab üldreeglina, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne LLKSi jõustumist, kohaldatakse senikehtinud seadust. Erand on kestvuslepingud ehk püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingud, neile kohaldatakse LLKSi alates selle jõustumisest.

Siiski ei välista ega piira see lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne LLKSi jõustumist. Nt enne LLKSi jõustumist toimunud lepingu rikkumisest või lepingu täitmisel tekkinud lahkarvamustest tulenevad vaidlused lahendatakse senikehtinud seaduse alusel.

Arvesse tuleb võtta ka seda, et kui kestvuslepingu tingimus on pärast LLKSi jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Järgnevalt vaatamegi, millised on need seaduse sätted, millest pooled lepingut sõlmides kõrvale ei tohi kalduda.

LLKSi §s 5 sätestatud dispositiivsuse põhimõte annab piirid, mis ulatuses pooltel on võimalik seaduses sätestatust kõrvale kalduda. Sellest tulenevalt ei ole lubatud kõrvale kalduda normidest, mida seaduses on nimetatud kohustuslikena või mis on sedavõrd olulised, et on kohustuslikud juba oma olemuselt. LLKS nimetab kohustuslikena enamasti tarbijakaitselisi norme.

Oma olemuselt kohustuslike normidena võib nimetada hea usu põhimõtet ja kohtu õigust vähendada ülemäära suuri summasid, mis kuuluvad lepingu rikkumise puhul tasumisele.

Eesti võlaõiguse kohustuslikud normid, mis väljendavad olulist avalikku huvi (nt tarbijakaitselised normid), kuuluvad kohaldamisele isegi juhul, kui pooled lepivad kokku, et lepingule kohaldatakse riigi X õigust. Seda tingimusel, et situatsioon on Eestiga lähedalt seotud - nt lepingule iseloomuliku soorituse teostaja (müüja, laenuandja) asu- või elukoht on Eestis.

Lepingu sõlmimisel tuleb silmas pidada, et uus võlaõigus annab tarbijale kui majanduslikult nõrgemale ja vähemkogenud poolele täiendava kaitse. Mitme lepinguliigi regulatsioon sisaldab tarbija suhtes soodsamaid erisätteid. Kui tarbijaga sõlmitud lepingus on sellisest kohustuslikust normist tarbija kahjuks kõrvale kaldutud, on vastav lepingutingimus tühine ja selle asemel kohaldatakse seaduses sätestatut.

LLKS-i tähenduses on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Seega ei kohaldata tarbijakaitselisi sätteid nt väikese osaühingu suhetele suure pangaga või siis FIE-le, kes ostab kaupu seoses oma majandus- või kutsetegevusega.

Vahel võib olla raske määratleda, kas tegemist on tarbija või mittetarbijaga. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik isiku staatust kindlaks teha, on soovitatav eeldada, et tegemist on tarbijaga.

Siinkäsitletu kujutab endast vaid mõningaid asjaolusid, mida lepingu sõlmimisel silmas pidada. Uue võlaõiguse valguses tuleb lisaks kindlasti tähelepanu pöörata hea usu põhimõttele ning lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingu vormi puudutavale. Loodetavasti õnnestub neid teemasid peatselt veidi pikemalt käsitleda.

Autor: Olavi Jänes