9 aprill 2002

Miks Ilves ei sobi ELi tulevikukonventi?

Kolmikliidu valitsus kuulutas kolm aastat tagasi kiire liitumise Euroopa Liiduga oma tegevuse üheks prioriteediks. Selle nimel jutlustati kuulumisest Põhjalasse ja püüti olla paremad Lätist ja Leedust. Kiire liitumine ELiga pidi tagama vastuvõtu NATOsse, suurendama poliitilist ja majanduslikku stabiilsust, vähendama investeerimis- ja teisi riske ning kiirendama elatustaseme tõusu. Neid, kes seda ei uskunud, hirmutati Venemaa ohuga.

President Arnold Rüütli ja uue valitsuse juhtisikute esimestest kõnedest, artiklitest ja avaldustest võib aga välja lugeda mitmeid uusi europoliitika noote, alust on isegi rääkida Eesti uuest europoliitikast.

Toomas Hendrik Ilves ja Andres Tarand (vt Eesti Päevaleht, 25. märts, ja Postimees, 26. märts) võiksid juba harjuda reaalpoliitilise olukorraga, Eesti europoliitika esinumbrid pole enam Meri ja Ilves, vaid Rüütel ja Ojuland.

Kui esimesed toetasid Eesti kiiret ja peaaegu tingimusteta liitumist föderaliseeruva Euroopa Liiduga, siis Rüütel-Ojuland rõhutavad demokraatlike ja rahvuslike huvide kaitset Eesti võimalikul liitumisel ning toetavad Euroopa Liidu jätkamist rahvusriikide ühendusena.

Siin peitub esimene argument, miks Toomas Hendrik Ilves ei peaks kuuluma Euroopa Liidu tulevikukonventi. ELi tulevikukonvendi Eesti delegatsiooni koosseisus peaks olema ikka ülekaalus praeguse valitsuskoalitsiooni vaated.

Ilvese europoliitika, mille järgi Eesti pidi ELiga ühinema juba 2003. aastal koos mõne nn Luksemburgi grupi kandidaatriikidega, on lihtsalt läbi kukkunud. Kiiret väikese grupi liitumist ELiga ei toimu ning aset leiab tõenäoliselt hoopiski suures (10riigilises) grupis liitumine alles 2005. aastal või veelgi hiljem.

Teine põhjus, miks Riigikogu ei usaldanud Ilvest, peitub ilmselt selles, et ELiga peetavate liitumisläbirääkimiste raames pole Eesti saavutanud edu rahvuslike huvide kaitsmisel, erandite ja üleminekuperioodide väljavõitlemisel. Ilvese eesmärk oli kiirus, mitte sisulised eesmärgid. Küüniline on tagantjärele toetada näiteks maksuvabale kaubandusele üleminekuperioodi taotlemist teades, et selle lõpetamise tegelikeks põhjusteks on iseenese tegematajätmised.

Ilvese juhitud liitumisläbirääkimised polnud piisavalt avatud ei rahva ja ettevõtjate ning isegi mitte valitsuse ja Riigikogu liikmete jaoks.

Kolmandaks ei vasta tõele, et keegi teine Eestis peale Ilvese pole midagi öelnud ELi tuleviku kohta ja et ilmselt puudub teistel selleks intellektuaalne kapatsiteet (Ilves, EPL, 25. märts 2002). Asjalikke seisukohti ELi tulevikuga seoses on nii Eesti Tulevikuuuringute Instituudi kui ka välisministeeriumi koduleheküljel.

Ilvese kõne ELi presidentuuri koduleheküljel ilutseb aga ilmselt seetõttu, et Humbolti ülikoolis esitatud föderaalset Euroopa Liitu toetav kõne on senini ainus Eesti ametlik seisukoht. Samas vajab täpsustamist, et välisministrite kõnede intellektuaalne kapatsiteet tugineb enamasti välisministeeriumi kõrgelt kvalifitseeritud ametnikele, mitte aga ainuisikuliselt ministrile, nagu nüüd püütakse väita.

Iseseisva riigi ülesehitamine Eestis veel kestab ning rahvas pole valmis suveräänsust osaliselt kaotama. Teadmine, et üksikud (sageli Eesti elust irdunud tipp-poliitikud ja -ametnikud) hakkavad kaasa rääkima Euroopa-üleses otsustamises, ei kompenseeri iseotsustamise kadu kohalikus majanduses ja poliitikas.

Olen veendunud, et EL vajab Eesti liikmelisust vähemalt samal määral kui Eesti Lääne- Euroopat ning ELi institutsioonides võiksid Eestit esindada pigem ELi suhtes neutraalsed või isegi skeptilised poliitikud.

Võib olla kindel, et kaksikliit käitub euroopalikult, kui mõõdab Eesti liitumisvalmidust selle järgi, kuidas õnnestub kaitsta liitumisläbirääkimistel rahvuslikke huve, ja saadab ELi tulevikku arutama võimul olevate poliitikute esindajad.

Hetkel kuum