Tekitame ise probleeme

Autor pole varem põlevkivienergeetika teemadel ajakirjanduses sõna võtnud kahel põhjusel. Esiteks: selles valdkonnas on kõiksuguseid tarku niigi palju. Teiseks: suur osa sellealasest infost on väga kinnine. Aga Madis Savisto artikkel 19. märtsi Postimehes tekitas mitmeid mõtteid.

Savisto väitis, et puhttehniliselt võivad Narva elektrijaamade katlad töötada veel vähemalt kümme aastat. Olemasolevate katelde praeguseks alles jäänud ressursi kasutamata jätmisest veel palju hullem on asjaolu, et kahe uue (renoveeritud) energiaploki ressurss on 30?40 aastat. See tähendab aga majanduspraktikas, et me sisuliselt otsustame Eestis põlevkivienergeetika säilitamise umbes aastani 2045.

Põlevkivienergeetika probleemid algavad asjaolust, et põlevkivi on vilets kütus. Kui me võtame arvesse aastas umbes miljardi kuupmeetri valdavalt põhjavee raiskamise kaevandustes ja põlevkivikateldes tekkiva tuha transpordil, kõik teised keskkonnakulud ning muud kaudsed kulud, on põlevkivienergeetika majanduslik, ökoloogiline ja sotsiaalne efektiivsus juba praegu küsitav. Ja tulevikus seda enam.

Kujutleme korraks ette järgmist olukorda. Aastaks 2015 saab meile (Euroopa Liidu toel) lõplikult selgeks, et põlevkivienergeetika iga hinna eest säilitamine ei tasu ennast ära. Teiste energiakandjate kasutamine tuleb odavam. Me mõistame viimaks ometi, et regionaalpoliitikat tuleb ajada regionaalpoliitiliste ja sotsiaalpoliitikat sotsiaalpoliitiliste instrumentidega. Me saame aru, et energeetika esmane ülesanne on toota energiat, mitte aga luua (säilitada) töökohti. Eesti Põlevkivi lobitöö ei suuda enam avalikku arvamust piisavalt mõjutada. Isegi poliitikud nõustuvad viimaks ometi põlevkivienergeetika likvideerimise mõttega.

Selle majanduslikult, ökoloogiliselt ja sotsiaalselt aruka otsuse elluviimise alustamise vastu räägib kaalukas majanduslik argument, et energiaplokkide ressurss on alles lõpuni kasutamata ja seetõttu tuleb veel 30 aastat oodata. Selline olukord ja argument võivad olla kasulikud Eesti Energiale või tema järeltulijale, elektrijaamade ja põlevkivikaevanduste tulevastele omanikele. Aga kindlasti mitte Eesti Vabariigile ja tema kodanikele.

Ei ole kahtlust, et varem või hiljem sureb Eesti põlevkivienergeetika loomulikku surma. Autor ei tea, millal. Energeetika on inertne majandusharu. Projekteerimine, ehitamine jms võtab palju aega. Ilmselt toodetakse põlevkivist elektrit veel oma 20 aastat. Ehk mõnevõrra kauemgi. Majanduslikust seisukohast lähtudes oleks aga soovitatav planeerida tegevused juba varakult sedamoodi, et lõpetamise ajaks oleks põlevkivikaevanduste, karjääride, energiaplokkide jms ressurss maksimaalselt ära kasutatud. Ja muidugi alternatiivsed elektrienergia tootmise või impordi võimalused olemas. Selleks vajame me aga selget tulevikunägemust.

Nii turule sisenemine kui sealt väljumine on keeruline ja kallis ettevõtmine. Mõlemat tuleb püüda teha võimalikult väikeste kuludega. Seepärast võiks meenutada, mida soovitab (tulevikus) lootusetult konkurentsivõimetute ettevõtetega ? mis pole kasutatavast tehnoloogiast tulenevalt põhimõtteliselt saneeritavad ? peale hakata klassikaline tööstuspoliitika. Neid tuleb ekspluateerida kulumise peale, st tuleb võimalikult täielikult ära kasutada olemasolev tootmispotentsiaal. Saadud kasumit ei investeerita ettevõttesse, vaid kuhugi mujale. Niisuguse ettevõtte tunneb üldjuhul kaugelt ära ? seal ei juurutata uusi tehnoloogiaid, likvideeritakse perspektiivsete küsimustega tegelevad allüksused, lüüakse käega personali koolitusele. Kindlasti riivab selline tegutsemine ettevõtte töötajate huvisid. Aga töökohtade (ajutise) säilitamise nimel ei tohi ometigi suure pankroti poole liikuda.

Kahjuks pole siiani selge, kas kavandatav renoveerimine piirdub vaid kahe energiaplokiga, mis võimaldavat katta vaid veerandi elektri genereerimise vajalikust võimsusest ja maksimaalsel kasutamisel mitte rohkem kui poole elektrienergia toodangust. Tehniliselt pole kahe energiaplokiga elektrijaam ratsionaalne üksus. Kas kavatseme veel mõne ploki renoveerida, st põlevkivienergeetika Eestis veel pikemaks ajaks säilitada? Kui kaua saab kasutada teisi, praegu olemasolevaid energiaplokke? Millal me rajame välisühenduse Soomega? Kas ja millal hakkame elektrit importima? Millal suudab avalik arvamus taluda arutlusi aatomielektrijaama teemal? Neile küsimustele pole veel kellelgi vastuseid.

Asjaolus, et katelde renoveerimise tulemusel elektrienergia hind tõuseb, pole iseenesest midagi erakordset. See on tehnoloogia ja tehnika evolutsioonilise arengu puhul täiesti tavaline. Tehnika funktsionaalsed parameetrid küll kasvavad, kuid tehnika kasulikkuse ühiku (võimsus, tootlikkus, kasutegur vm) maksumus tehniliste täiustuste tulemusel tõuseb. Nii on see enamikus tehnikaharudes, vast ainult arvutitehnika ja mõned teised uued ja kiiresti arenevad valdkonnad välja arvatud.

Lihtsalt seletades: uus treipink on vanast küll 5 tootlikum, aga 30 kallim. Sellisel juhul tuleb lihtsalt arvesse võtta muid majanduslikke, ökoloogilisi ja sotsiaalseid muutusi ning rehkendada, kas selline tehniline progress tasub end ära või ei. Võib tasuda, aga võib ka mitte tasuda. Elekter võib muutuda odavamaks vaid juhul, kui muutub selle tootmise tehnoloogia.

Energiaplokkide renoveerimine ei pruugi suurendada Narva elektrijaamade turuväärtust. Lühiajalise tulu saamise võimalus lõigatakse sellega ära. Tulu saamine pikaajalises perspektiivis pole sugugi kindel.

Tõsised arutlused põlevkivienergeetika teemadel on juba hiljaks jäänud. Valitsus on suuresti sundseisus. Tõenäoliselt on juba sõlmitud katelde tarne lepingud. Lepingute katkestamine oleks kallis. Ja kindlasti oleksid sellele vastu lepingu sõlmijad, Eesti Energia, Eesti Põlevkivi, potentsiaalsed tulevased omanikud.

Meid ootab tulevikus ees niigi palju raskusi ja probleeme. On karta, et me oleme neid ka kunstlikult juurde loonud.