Klementist läbi väikeaktsionäri pilgu

Möödunud nädalal oma suuromaniku pankroti tõttu tähelepanu alla sattunud Klementi äratas kõrgendatud huvi ka minus kui Klementi väikeaktsionäris.

Mitmed hirmunud väikeaktsionärid tormasid uudise peale aktsiat kolmapäeval börsil müüma ning osa kolleege, kes mu aktsiaosalusest teadsid, lootsid ka mind sarnaselt talitamas näha. Imestati, miks ma seda ?kahtlast? aktsiat enda käes hoian ja miks ma üleüldse Klementi aktsionär olen. Müügiga ma ei kiirustanud. Mitte sellepärast, et ma näeks Klementi arengut kiire ja jätkusuutlikuna, vaid et 4?6 krooni hinnatasemel 14kroonise raamatupidamisliku väärtusega aktsiaid müües peaks ma uskuma ettevõtte pankrotti.

Mõned seda usuvadki. Mina mitte. Loodan, et ma pole oma investoristaatuse tõttu endale silmaklappe pähe seadnud ning oma investeeringut armastama hakanud. Tean, et see oleks viga. Püüan olla adekvaatne ning ütlen ausalt, et usun Eesti rõivatööstuses Klementist märksa enam Baltikasse, kuid samas näen Klementi aktsias suuremat tõusupotentsiaali ning olen võtnud teadlikult riski. Või siis lotopileti, vahet pole, kuidas seda nimetada. Minu arvates oleks loogilisem näha Klementi aktsiat 10 kroonil kui Hansapanga aktsiat 350 kroonil.

Klementi suuromaniku PTA Groupi pankrotti minnes võib loota, et ettevõttes hakkab toimuma suuri muutusi. Mis on halvem pankrotti minevast või seal olevast omanikust? Mitte miski ? või siis omaniku puudumine. Kuid ma loodan, et Klementit oma 600 oskustöölisega tahetakse ja PTA Groupilt Klementi aktsiad ära ostetakse. Selles lootuses riskin edasi.