Maksupoliitika eelistab inimesele masinat

Töötamine on Eestis kallis lõbu. Töövõtja annetab tööandja kaasabil riigile iga oma teenitud krooni pealt umbes 43 senti, ehk töövõtja otsene maksukoormus tööga teenitud tulult on 43,3%.

Väiksema palga pretendendile annab see selge signaali ?kui kavatsed tööle hakata, siis tea, et see läheb kalliks! Selline poliitika ei julgusta tööturule sisenema ega toeta alustavat ettevõtjat, kes ei leia õiget tööjõudu enne, kui tal neile midagi arvestatavat maksta on.

Mittetöine tulu tuleb see-eest odavalt kätte. Investeeringutelt teenija ei kaota oma tuludelt midagi, kui ta need osavalt tagasi investeerib, seni kuni tulupott on juba piisavalt suur. Kellel juba on, sellel on odav juurde teenida ise selleks midagi tegemata. Seda olukorras, kus raha on aina vähem väärtuslik ressurss maailmas ja isegi Eestis (raha oleks küll, kandvaid ideid pole, ütleb teile mis tahes panga esindaja).

Praegune maksupoliitika soosib suurte tuludeni juba jõudnud veteranettevõtjaid ning peamiselt palju või kalleid tootmisvahendeid nõudvat tootmist. Soositakse suhteliselt ebaefektiivset tootmist, kuhu tuleb, selleks et palju saada, ka palju sisse panna. See on üpris kitsas lähenemine, arvestades, milliseid vahendiväheseid väärtuse tootmise võimalusi tegelikult eksisteerib aastal 2002.

Praegune maksupoliitika on risti vastupidi majanduslikule loogikale ja eriti karm nende nutikate (näiteks Nokia) suhtes, kes mitte millestki midagi teha oskavad. Näiteks, kui ostate kokku suure hulga ?vanarauda? ja hakkate selle abil tootma kingi, mis homme ära lagunevad, toetab riik teie ettevõtmist ?vanaraua? hinda katva maksuvabastuse kaudu. Olete aga uuendaja või arendaja ? imete pastakast miljoneid vääriva idee peamiselt sellesama pastaka ja paberi ning mõne aastakümne õpingute ja iseseisva töö abil ?, siis sellise majandusliku tegevuse eest karistab riik teid kohe ligemale poole teenistuse rekvireerimisega.

Vabastame siis ka töise tulu täielikult maksudest ja maksustame ainult kasutult üle jääva tulu? Sest kui mina ? inimene ? olen järjest väärtuslikum ja defitsiitsem ressurss maailmas, siis kõik minu investeeringud minusse on minu tootlikkuse hoidmiseks niisama olulised, kui on investeeringud materiaalsesse tootmisse. Makse maha arvata võiks analoogselt samuti sellelt, mis kasutamata ehk üle jääb, ja maksustatuks võiks jääda ka tarbimine, sest see toetab mõistlikke valikuid. Eriti kokkuhoidlikele jääb tarbimismaksust pääsemise alternatiiviks isetegemise võimalus. Isetegemisoskuste säilimine maailmas on samuti oluline olukordadeks, kui elekter läheb ära või juhtub muud võrguühiskonda halvavat.

Kõik see suunaks kulutamiskoormuse vähestelt tarbimisküllastunud investoritelt, kes sageli jätavad või viivad oma tulu hoopis piiri taha ? sealsetele lõbustustele, elamustele, kaupadele ?, hoopis paljudele mitteküllastunud töö- ja ettevõtjatele. Viimased on potentsiaalsed esmatarbe- ja olmekaupade ning teenuste massilised tarbijad kohapeal ning tänapäevaste vahendiväheste äride algatajad.

Autor: Pia Kurro