Kas ka Estiko röövkapitalismi altarile?

Vähemusaktsionäride protest kogub häälekalt jõudu Liviko, Ühispanga ja Sampo ülevõtmispakkumise lõppfaasi eel. Järgmisena ähvardab Estiko vähemusaktsionäre börsiettevõtte sundvõõrandamise tõttu oht täiendada väärtpaberitesse investeerimises pettunute ja protestijate hulka. Estiko 570 aktsionäri seas on 540 füüsilist ja 31 juriidilist isikut. Üle 10 tuhande aktsia on ainult 32 aktsionäril.

Viimase nelja aasta jooksul ei ole Estiko kasumile vaatamata E-aktsiate omanikele dividende maksnud, mis on samuti hoidnud aktsia kurssi madalal. Jaotamata kasumit on akumuleerunud juba üle 30 miljoni krooni, mida ei ole vähemusaktsionäridele tehtud pakkumishinnas arvestatud. Küll aga pakutakse selle suitsukattena aktsionäridele ?väikest preemiat? 36 senti aktsia kohta, mille võrra pakkumishind on kõrgem viimase 6 kuu kaalutud keskmisest börsihinnast. Sisuliselt võib öelda, et aktsiad ostetakse aktsionäridelt osalt neile kuuluva raha eest.

Analüütikud peavad Estiko aktsiat praegu alahinnatuks. Kuid ettevõte investeeris mullu tootmisse 42 miljonit krooni ehk rohkem kui kunagi varem, mis peaks eeloleval perioodil hakkama kasumit tootma. Estiko eelnevate aastate jaotamata ja investeeringutele järgnev kasum läheks suuromanik Neinar Seli taskusse.

Sobimatu on kogu teavitamise lükkamine ülevõtmispakkumise kohta Estiko juhatuse esimehele Ellen Tohvrile, kes veel novembris kinnitas, et ettevõte kavatseb jääda börsile, nüüd aga peab aitama sundvõõrandamist läbi suruda.

Sellised ülevõtmisoperatsioonid on kahtlemata pärssivas vastuolus teisalt toimuva investeerimise populariseerimisega, sealhulgas pensionikindlustuse huvides. Paradoksaalne on asja juures see, et investeerimise diskrediteerimise kandjaks on oma kodulinnas asuva Estiko puhul võimulolevasse Reformierakonda kuuluv Riigikogu saadik ja Tartu linnavolikogu aseesimees Neinar Seli.

Tahtmatult tekib küsimus, kas operatsioon Estikoga ei olnud kavas juba siis, kui hakati äriseadustikku lülitama muudatust, mis annab suured õigused ettevõttes 90protsendilise osaluse omanikule ja ärgitab otseselt väikeinvestoritele ära tegema. Sellise küpsele turumajandusele sobiva võimaluse loomisega oleks tulnud meil kindlasti oodata kuni omandisuhted rohkem stabiliseeruvad ja omanikukultuur kasvab.

Kui selle loo juures on midagi positiivset, siis see, et Seli näitas enda kokkusobimatust poliitilise kultuuriga enne eelolevaid valimisi. Teiseks ajendab selline ühepoolne jõuline tegevus väikeinvestoreid lõpuks looma enda huvide kaitseks aktiivselt tegutseva organisatsiooni.