Digikaamera ? korduma kippuvad küsimused

ITee võrdleb 42 Eestis müüdavat digikaamerat. Eelnevalt selgitan mõningaid olulisemaid küsimusi, mis digikaamera puhul üles kerkivad.

Tavafotoaparaadi plussideks on lihtne protseduur ja kaamera madalam hind. Miinuseks aga, et pilt tehakse laboris selline, nagu ta filmil parasjagu on. Iga klõps maksab, sest kulub film ja paber. Digikaamera salvestab kujutise pildifailina kaamera mällu. Sealt võib seda kopeerida arvutisse ja töödelda ning seejärel vaadata monitorilt, saata e-postiga, panna internetti. Peale selle saab pilte printida värviprinteriga paberile või saata internetis fotolaborisse, kus see pannakse tavalisele fotopaberile. Plussiks võimalus pilte töödelda ja piiramatult paljundada. Pilt ega selle koopia ei maksa kuni väljaprindini midagi. Miinuseks suur väljaminek esialgu.

Digikaameras on filmi asemel miljonitest valgustundlikest elementidest koosnev maatriks (CCD), mis salvestab kujutise pildifaili. CCDst tulevat infot töötleb kaamera protsessor ja salvestab selle kaamera mällu või mälukaardile. Kui digikaamera teeb pildi, mis koosneb 1600×1200 punktilisest maatriksist ehk ligikaudu kahest miljonist pikselist, on see 2 megapikseli (2 MP) kaamera. Mida rohkem pikseleid, seda detailirohkem pilt. 4 MP kaameraga tehtud pildist näeb arvutiekraanil korraga vaid veerandit. Seega üle 1 MP pole nagu mõtetki teha? Asi muutub, kui soovite pilti paberil näha. Siin on 2 MP piiriks, et tavalist 10×15 cm pilti parima kvaliteediga saada. Väikese kvaliteedikaoga saame ka kuni A4-pildi (21×30 cm). Ühtlasi on hea omada varuruumi ? et pilti kadreerida ja ebaolulist ära lõigata.

Tavaliselt saab valida, kas pilte hoitakse palju või vähe pakitud formaadis (JPG), pakkimata (TIFF) või kaamera poolt töötlemata (RAW). Soovitan JPG-pakkimist, kuigi see on seotud kvaliteedikaoga. Pakkimine hoiab kokku ruumi (kuni 10 korda ilma suure kvaliteedikaota) ning ka pildi salvestamine on kiirem. Mõistlik on kasutada n-ö keskmist pakkimist (mahuliselt 8?10 korda, tähistatakse eri kaamerates HQ, Fine või **) tavaliste piltide ja väikest pakkimist (SHQ, SuperFine, ***) oluliste ning head kvaliteeti nõudvate piltide jaoks. Kui on plaanis hilisem piltide töötlus, peaks originaal olema vähepakitud JPG. Mõned kaamerad salvestavad koos fotoga ka helilõigu, paljud digikaamerad ka lühikesi videolõike (MOV, Motion JPG ehk MJPEG vm).

Digitaalne zoom suurendab pilti tarkvaraliselt ja kvaliteedi arvel. Sama tulemuse saab arvutis pilti suurendades. Seega sel näitajal kaamera juures suurt mõtet ei ole, kui pole kavas pilte ilma arvutis töötlemata laborisse viia.

Objektiivi fookuskaugust antakse digikaameratel 35 mm filmikaamera ekvivalendiga, et nad oleks võrreldavad. Alla 40 mm on lainurk, üle 70 mm teleobjektiiv, 50 mm on normaalobjektiiv. Zoomita kaameratel on lainurkobjektiiv, st pildil tunduvad objektid kaugemal, kui nad tegelikult on. See on kasulik nt siseruumides pildistamisel. Samas ei saa alati objektile piisavalt lähedale minna ja siin aitab just zoom.

Minimaalne kaugus näitab, kui lähedalt võib objekti pildistada, et pilt tuleks veel terav. Mida lähemal objektiivile, seda suuremana objekt peale jääb (putukad, mündid).

Säriaja jooksul on kaamera katik avatud ja valgus langeb CCD-le. Väiksem säriaeg (1/1000 sekundit ja vähem) võimaldab paremini pildistada kiiresti liikuvaid objekte, samas on vaja palju valgust. Pikk säriaeg (0,5?n sekundit) võimaldab teha pilti pimedas (muidugi toelt või statiivilt). Mida suurem on maksimaalne ava (st väiksem avaarv), seda parem ja valgusjõulisem on objektiiv ? F1.8 ?2.0 on üsna hea, F4.0 või 5.6 suhteliselt nõrk näitaja. Kui tavakaamerale saab osta eri tundlikkusega filmi (ISO 50?800), siis digikaameras võib iga pilt olla eri tundlikkusega pildistatud. Oluline on ka see, kas kaameral on ainult täisautomaatika või saab ise valida tundlikkuse, säriaja, ava või on mõlemad variandid.

Ostes saab kaameraga tavaliselt kaasa liiga väikese kaardi, millele mahub 16?20 hea kvaliteediga pilti. Lisakaarte saab aga osta ja kaardi vahetamine käib kiirelt ja lihtsalt. 2 MP pilte mahub kaameraga kaasasolevale 8 MB kaardile 20, 64 MB lisakaardile aga 160. Digikaamerates kasutatakse erinevaid mälukaarte ? SmartMedia, CompactFlash, Sony MemoryStick, SecureDigital jms. Igaüht neist toodetakse mitme mahuga ? seega lisamälu ostes uurige, milline mälukaart kaamerale sobib ja milline on maksimaalne kaamera poolt toetatav suurus.

Digikaamera salvestab iga pildifaili sisse peale kuupäeva ja kellaaja ka muud infot ? kaamera nime ja mudeli, säritusaja ning ava andmed, fookuskauguse, välgu kasutamise. Kõike seda saab näha arvutis pildiprogrammide abil. Foto peale seda infot ei paigutata. Piltide töötlemisel saab soovi korral seda (nagu mis tahes muud teksti) muidugi pildile lisada.

Kaameratel on enamasti mingi hulk eelhäälestatud automaatprogramme spordi, portreede, maastiku jms pildistamiseks. Programm A (apparture ehk ava) lubab valida ava ning kõik muu otsustab kaamera, S (shutter ehk katik) lubab mängida säriajaga ja muu otsustab kaamera. M (manual ehk käsiseaded) on programm, kus kõik on pildistaja määrata.

Autor: Jako Bergson