Ümmargune Citroen sobib igale juhile

Väikeauto on väike auto ja koguka inimesena harjutan end Citroeni uue väikeauto C3 proovisõidule minnes juba varakult mõttega, et jälle saab olema jalgadel vähe ruumi, istet tagasi lükates ei ulatu enam käed roolile, tagaistmele ei mahu keegi enam istuma jne, jne. Ning et mitte auto suhtes põhjuseta kriitiliseks muutuda (ega sellised autod ei olegi ju minusuguste jaoks ehitatud), üritan end mõtetes väikeseks koduperenaiseks moondada ja ette kujutada kuidas tema end selle auto roolis tunda võiks. Just nii, nagu seda korduvalt ennegi teinud olen, kui väikeautoga testisõidule lähen.

Kuid üllatus, üllatus, autosse sisenedes osutuvad kõik kartused asjatuteks (välja arvatud üks erand ? tagaistmele ei mahu selja taha enam tõesti ükski täismõõduline kodanik istuma). Jala- ja põlveruumi on piisavalt, istet tahapoole lükates saab ka rooli ?endaga kaasa võtta?, ehk rool liigub nii üles-alla kui sisse-välja, laeni on ruumi terve rusikajagu, õlgadest ei pitsita ja kogu olemine on sama õdus ja lahe kui mistahes keskklassi autos. Auto ümarad vormid lisavad avarust veelgi ja kui arvestada tema suhteliselt lühikest ninaosa, siis kohati tekib suisa mahtuniversaali tunne.

Üks asi siiski häirib ? etteulatuva kaarega keskmine uksepost, mis jääb hulga sentimeetreid ettepoole istme seljatuge. Elus tähendab see seda, et autosse pidevalt sisse-välja käies võib oma puusa parema poole vastu ukseposti potisiniseks taguda. Kui uksetihend siiski kõvema hoopi summutab, siis heledad püksid saab mustaks kindla peale. Kuid selle nähtuse võib siiski oma kasvu arvele kirjutada (ehkki sellist kogemust ei ole varem ette tulnud ühegi teise autoga) ja C3 õblukesel ja naiselikul tavaostjal ilmselt seda probleemi kunagi ei teki.

Varustust on proovisõiduautol enam kui küll, alates konditsioneerist ja lõpetades automaatse vihmatsensoriga. Lühidalt, et tegemist on igati asise autoga, saab selgeks juba enne kui paigalt võtta. Ka hiljem ei tule pettuda. Sidur-pidur-käigukang moodustavad igati täpse ja asjaliku koosluse ning proovisõiduauto kapoti all olev 1,6-liitrine mootor annab võimsust ülearugi. Teel püsib auto laitmatult, vaatamata sellele, et Citroeni eripäraks olev pehme vedrustus on ka siin tuntav. Ei liigset müra, plastiku naginat (plastmassiga selles autos just koonerdatud ei ole) jne.

Küll aga tekitab küsitavusi Citroeni disaini-ime ? näidikupaneel. Kilomeetrilugeja tiksub ees moodsalt digitaalselt, mis iseenesest ei ole halb, ikkagi konkreetne number silme ees. Samas on tahhomeeter selle kohal seieriga nagu vanal Volgal aga kuna see liigub väga kitsa riba taga, siis et seda näha, peab kõvasti silmi punnitama ja sisulist tolku temast küll ei ole. Kütusetaseme näitur koosneb vaid kuuest laiast tuleribast, mis praktikas tähendab seda, et mingil hetkel on tunne, et paagis on veel peaaegu pool alles, samas muutub see hetkega veerandiks ja täpset kogust on üsna raske välja selgitada. Samas on Citroeni disainerid mõelnud välja ka midagi tõeliselt head: planetaarsed tuulesuunajad. Nende ehitus on suisa geniaalselt lihtne, samas töötavad nad väga hästi ja lisaks näevad ka väga head välja.

Kui palju siis kogu selline disaini-ime maksab? Tegelikult sugugi mitte palju, ehkki esmane mulje just selline on jäänud. Nimelt jõudsid Eestisse esmalt müügile just need kõige võimsamad ja kallimad mudelid, mis selle auto ostjate seas on üsna vähelevinud. 1,4-liitrine SX mudel on hetkel kõige soodsama hinnaga ja see maksab 169 900 krooni. Kui võrrelda teda näiteks Peugeot 206ga, siis arvestades varustust, pole hinnavahet ollagi, kohati vaat et odavamgi.