Poolteise miljardi kroonine poliitiline valik

Äripäev võrdles meie ideed tõsta tulumaksuvaba miinimum 2000 kroonini Reformierakonna ideega langetada tulumaksu 20ni. Arvestades Äripäeva lugejate tõenäoliselt keskmisest mõneti suuremaid sissetulekuid, saan ma aru, miks majandusleht valis oma ?lemmikuks? tulumaksumäära alandamise kava ? see suurendab eelkõige jõukamate sissetulekuid. Küll on lühinägelik hinnata kaht kava vaid selle järgi, kui palju kummagagi suureneks igakuine laekumine isiklikule pangakontole.

Alljärgnevalt tahaksin tuua esile mõningad aspektid, mis kallutavad mind täna eelistama tulumaksuvaba miinimumi tõusu kui tõhusamat vahendit inimeste heaolu suurendamisel. Lähtun eeldusest, et ühiskond toimib efektiivsemalt, kui inimestele jätta rohkem vahendeid kätte enda elu korraldamiseks, selle asemel et jaotada raha avaliku sektori kaudu läbi erinevate toetusskeemide ringi. Pigem ikka õng kui kala.

Tulumaksuvaba miinimumi tõstmise üks olulisim eelis on väga madala sissetulekuga perede arvu vähendamine ? nad suudaksid saada ise ilma toetusteta. Need on ka inimesed, kes eelkõige suunaksid lisaraha (ca 3000 kr aastas) oma elustandardi tõstmiseks, kuna saavad teha kulutusi ainult ilmvajalikule ? toit ja eluasemekulud. See omab ka otsest mõju majanduskasvu suurenemisele.

Esialgu ei tooda miinimumi tõstmine küll pikaajalist stabiilset majanduskasvu ? see eeldab juba säästmist, mis pole nendele peredele veel võimalik. Küll loob see aga eeldused säästudeks ja kuna lisaraha saavad kõik pered, ka pisut jõukamad, suurenevad ilmselt ka säästud.

Teiseks. Alampalk peaks tagama täistööajaga töötajatele minimaalse elatusstandardi, riigi seisukohalt pole mõistlik seda maksustada ? see teeb madalamat li-saväärtust loovate töökohtade loomise kallimaks, soodustab töötust ja ümbrikupalkasid. Tihti on neil töökohtadel loodav lisaväärtus piiril, mis muudab nad tööandja jaoks ka alamapalga tasemel tootlikkuse seisukohalt ebaefektiivseks.

Seetõttu on vale ka Äripäeva väide, et madalamapalgalistel töökohtadel ümbrikupalka ei maksta. Just seal neid makstaksegi (põllumajandus, kaubandus jms), sest suhteline võit on kõige suurem ja peale tööandja huvitatuse ümbrikupalka maksta on olemas töövõtja huvi seda ümbrikus vastu võtta. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine teeb töökoha loomise hinna odavamaks ja võimaldab osa raha tuua legaalsesse ringlusesse.

Kindlasti on siin ka emotsionaalne aspekt: kas on õige maksustada tulumaksuga tulu, mis peaks tagama tööd tehes kõige madalama elustandardi ilma toetuste võrku kukkumata. Inimestele on oluline, et nad tuleksid toime ise, ilma toetusteta.

Kolmandaks. Olen viimastel aastatel murelikult jälginud, kuidas järjekindlalt reaalpalga kasv ületab tootlikkuse kasvu. Tulumaksuvaba miinimumi suurendamise kaudu on võimalik vähendada survet madalamatel ametikohtadel maksta rohkem tasu, kui töö tegelikult väärt on. See võimaldab tulevikus vähendada tänast suundumust, et reaalpalk kasvab tootlikkusest kiiremini. Eesti majanduse konkurentsivõime osas teiste riikidega on see üks võtmeküsimus.

Neljandaks. Miinimumi tõstmine omab mõju ka riigieelarve kuludele. Täna maksab riik ravikindlustuseta isikute vältimatute raviteenuste kulud kinni eelarvest. Kui nad hakkavad ise sotsiaalmaksu maksma, osalevad nad ise oma raviteenuste hüvitamisel, vähendades riigieelarve koormust.

Võiksin veelgi jätkata. Samuti võiks siin välja tuua hulga punkte selle kohta, miks ka Reformierakonna idee hea on. Tuleb teha poliitiline valik, millise strateegiaga meie selle ihaldatud keskklassi loomisega edasi läheme. Kui Reformierakonna plaan on suunatud sellele, et liikuda ülevalt alla, muutes jõukamad jõukamaks, siis meie plaan on liikuda loogiliselt ikka alt üles, andes rohkem raha just neile, kes seda enam vajavad. Usun, et teisiti ei suuda väiksema sissetulekuga inimesed oodata ära, kuni see heaolu nendeni tilgub.