Tallinna laienemisest Läti piirini

Suur-Tallinna idee, mille Rein Lang varjusurmast taas rahva ette tõi (vt. Tallinn õigesse suurusse - toim.), paistab esmapilgul väärikas ? kokkuhoid ja ühtlane raha ümberjagamine kõigi vahel peaks tagama vähemasti mõneks ajaks ligi 400 000 Tallinlase heaolu kasvu. Lähemal vaatlemisel on idee taga märgata sümbioosi isekatest poliitilistest ambitsioonidest ja Tallinna linnajuhtide suutmatusest oma kodanikke naabervaldadega samaväärselt teenindada.

Tallinna lähivaldade liitmine vähemasti täna toob minu hinnangul valdade elanikele kaasa senisest tõsisema bürokraatia, mille eest paljud viimaseil aastail pealinnast naabervaldadesse elama asunud inimesed just põgeneda on püüdnud. Vallad on väikesed ja mobiilsed oma elanike ärakuulamisel ja teenindamisel. Tallinn on juba tõestanud kohmakust maareformi ja muude arengu seisukohalt oluliste küsimuste lahendamisel ning tema laienemine ekspordiks üle piiride ka sedasama suutmatust.

Tallinna lähivaldadele on iseloomulik keskmisest suurem loome- ja tööpotentsiaal, mis on ka loonud tingimused suurema eelarve kokkupanemiseks. Vähemasti on see nõnda Viimsi vallas. Loome- ja tööpotentsiaal on aga sedasorti nähtus, et kui seda sundida ennast kulutama mingisuguse mõõtmatu ja nähtamatu ühise kasuteguri nimel, on oht sest lihtsalt ilma jääda.

Valdade liitmisel Tallinnaga püsib tõsine oht kaotada vähemalt osa tänaseid ühiskondlikult aktiivseid kodukandi heakorra ja jätkusuutliku arengu eest väljas olevaid initsiatiivgruppe. Kodukandiga seostatav identiteet meis endis ei kasva võrdselt kodukandi kasvamisega, pigem vastupidi.

Kui vaadata Langi ettepanekut võimuvõitluse taustal, ei söanda ma küll pakkuda, et abilinnapea Suur-Tallinna ettepaneku taga mingit läbimõeldud majanduslikku või sotsiaalset kalkulatsiooni üleüldse olemas on. Pigem paistavad suurte mõtete tagant mööda vanalinna kitsaid tänavaid erakonna liidri- ja Toompea tooli poole rühkiva Kaval-Reinu kõrvad. Ning mis on lihtsamat kui võtta sisemises konkurentsis rivaalidelt reaalne võim ja koondada see juba varakult enda alla. Loosungi ?suuremas Tallinnas suuremad võimalused? varjus kumab meile vastu poliitikute isiklik huvidevanker, mille ette pakutakse ratsudena kohta Tallinna naabervaldade elanikele.

Nagu Lang ka soovis, valivad Viimsi, Harku, Rae ja Jõelähtme vald kohalikel valimistel sellised juhid, kes on valmis tulevikku suunatud aruteludeks. Kuid mitte ainult ? uued vallajuhid saavad ka kindlasti aru, et neil ei sobi kellegi poolt pealesurutud ebamäärase tuleviku huvides loobuda oma elanike tänastest põhiväärtustest.

Kui arendada Suur-Tallinna ideed langiliku julgusega edasi, jõuame peagi absurdini. Juba mõne aasta pärast on pealinna mureks Kuusalu, Anija, Kose, Keila jt valdade elanike kasvav sissetulek ja nende sage viibimine Tallinna avalikes asutustes. Jällegi jääb siis loota probleemide lahenemist pealinna laienemise kaudu. Ja kui enne Lätit pidama ei saa, ehk saab siis vähemasti Tallinna ja Venemaa-vahelised piirid kiiremini selgeks räägitud kui on seda suutnud Eesti Vabariik.