Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kiirem kasv üksi ei aita
Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) inimese kohta ulatub nominaalselt ainult viiendikuni ELi keskmisest tasemest. Madalate hindade tõttu on meie sissetulekute ostujõud küll ligi kaks korda kõrgem, aga ka 37protsendiline ostujõu tase ELi keskmisega võrreldes iseloomustab ainult meie suurt majanduslikku mahajäämust.
Murettekitav on ka tootmise struktuur ? pakume peamiselt madala tehnoloogilise ja intellektuaalse tasemega kaupu-teenuseid. Nõrka riiki idealiseeriv pseudoliberaalne majanduspoliitika toetub loodusressursside ja varem loodud rahvusliku rikkuse amortiseerimisele. Pikemas perspektiivis hinnatuna ei ole selline areng sisuliselt jätkusuutlik.
Paraku ei ole rakendatud ?õletule strateegia? andnud isegi korralikku majanduskasvu. Veelgi enam, Eesti valitsus ja teda nõustavad Eesti Pank ning Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) lausa kardavad ja tõrjuvad kiiret majanduskasvu. Tarvitseb SKP kasvunumbril tõusta üle 5, kui tõuseb mõistetamatu hädakisa majanduse ülekuumenemisest. See tunnistab kõige ilmekamalt, et Eesti pseudoliberaalsel majandusideoloogial on mõistus otsa saanud.
SKP 5-lise kasvuga ei jõua Eesti sissetulekute tasemelt ELi keskmisele järele isegi 30 aastaga. Eesti vajab paarikümneks aastaks keskmiselt 10-list majanduskasvu, et ELi tagahoovist välja rabeleda. Probleemi olemus ei peitu majanduskasvu numbrilises kiirendamises, vaid sellele kvalitatiivselt uue sisu andmises.
Innovatiivsusest räägitakse meil palju, aga majanduses pole sest suurt midagi näha. Suurest internetiühenduste arvust inimese kohta pole mingit kasu, kui nende ühenduste kaudu ei voola tootmisse ja teenindusse lisaväärtust loovat infot. Kõrge mobiiltelefonidega varustatuse tase tähendab meil peamiselt arengut pidurdavat tarbimiskulu, mitte tootmist ja teenindust edendavat innovatsiooni. Pankade tohutud kasumid reaalmajanduse võlakoorma kasvu tingimustes pidurdavad lõppkokkuvõttes majanduskasvu.
Monopoolseid kasumeid kasseerivate tehnilise infrastruktuuri, eriti energia- ja veevarustuse ettevõtete tegevus tuleb range hinnapoliitikaga kohe allutada reaalmajanduse kasvu teenistusse.
Kiire jätkusuutliku majanduskasvu põhialus on ühiskonna areng ja rahva rikkuse kasv. Riigikogu ja valitsuse peamine ülesanne majanduskasvu kiirendamisel on murda rahvas välja vaesust taastootvast vaesusest ja tagada ettevõtlusele tööjõuna kõrge kvalifikatsiooni, tugeva motivatsiooni ja hea tervisega rahvas.
Kümnekonna aasta jooksul tuleb Eestis haridusse investeerida vähemalt miljard krooni aastas. Olulist arenguimpulssi vajab tehniline ülikooliharidus. Eelkõige tuleb aga uuendada kutse- ja rakenduslik kõrgharidus, kus parimal tasemel tehnikat ja tehnoloogiat õpetavad käsitsema kõrgeima kvalifikatsiooniga meistrid-õpetajad.
Oluliselt peab riik suurendama hariduse jooksvat rahastamist. Õpetajate keskmine palk peab tuntavalt ületama keskmist taset. Rakendusalade õpetajate palgad peavad olema 30?40 kõrgemad samal erialal ettevõtluses pakutavatest, sest hea teoreetilise ettevalmistuse ja praktilise tööoskuse kõrval peavad neil olema ka pedagoogi omadused.
Riigi kohus on rahaliselt tagada, et majanduslik kitsikus ei takistaks ühelgi motiveeritud noorel omandamast võimetekohast ja ettevõtlusele sobivat haridust. Investeeringud tervisekaitsesse peavad tagama kõrgelt haritud töötajate pika ja pideva töövõime. Kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu suured sissetulekud loovad ettevõtlusele arenguks vajaliku nõudluse.
Innovatsioonistrateegia rakendamise esimestel aastatel viib majanduskasvu 10 tasemele täiendavatest investeeringutest tulenev nõudluse suurenemine. Edaspidi hakkab kiire majanduskasv üha enam toetuma väärtustatud inimkapitalile ja väljaarendatud innovaatilisele infrastruktuurile. Innovatiivsele strateegiale toetudes ehitasid end üles kõik kõrgeltarenenud Euroopa riigid.
Nagu ettevõtluses, tuleb ka riigis kasvu saavutamiseks leida vahendid investeeringute rahastamiseks. Riiklikud investeeringud ? 30?40 mld kr kümnekonna aasta jooksul ? tuleb katta pikaajaliste välislaenudega. Madala riigivõla tõttu pole Eestil ses osas mingit probleemi. Suurenenud jooksvad kulud tuleb katta riigi maksutulude suurenemise arvel. Riigist väljaviidavate kasumite maksustamise kõrval annab selleks hea võimaluse lokkava maksupettuse ohjeldamine tugeva ja autoriteetse riigivõimu abil.
Pikaajaline 10-line majanduskasv võimaldab lisandunud produktist laenud tagasi maksta ja hoiab ära vajaduse maksumäärasid tõsta ? maksukoormuseks kujuneb ca 38?40 SKPst. Innovatiivse strateegiaga jõuab Eesti 15?20 aastaga ELi keskmisele tasemele mitte ainult sissetulekute tasemelt, vaid ka elu kvaliteedilt.
Autor: Villu Reiljan