Kindlustamine või kindlusestustamine

Siin ja seal on kommenteeritud nii põuakahjude olemist (või mitte olemist) kui ka põllumeeste võimalust ise oma saake kindlustada. Mingil põhjusel on tegu ainult kirjutajate ja mõne poliitilise figuuri hinnangutega, mitte aga objektiivse reaalsuse kajastamisega.

Olles ise tegevpõllumees, ei saa ma piirduda ühe või teise valdkonna kiitmise või maha tegemisega, vaid pean arvestama üldise majandusruumiga nii Eestis kui maailmas. Lisaks sellele tuleb lugeda kroone, kuna erinevalt muust maailmast, kus maaharimine ja saagi loomine on osa kultuurist, saan opereerida ainult niikaua, kuniks majandustulemused seda võimaldavad (võrdle inglise keeles ?agriculture? ja eesti keeles ?põllumajandus?). Aga nimi ei riku meest, vaatame pigem asja sisusse.

Põllumajanduskultuuride kindlustamise võimalus on taasiseseisvunud Eesti põllumajandustootjatel juba mitu aastat. Olin ka ise sellise võimaluse loomise tulihingeline toetaja, aga realiseerumine on kahjuks põlluharija seisukohalt pisut nigelatvõitu. Tabelis on mõned kommentaarid ERGO kindlustuse, kes on ainuke põllukultuuride kindlustamist teostav firma, pakutavale.

Aastad pole olnud vennad. Seda nii looduse kui saakide poolest. Et konkurentsis püsida, on vaja olnud ettevõtet nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt arendada. See tähendab suuremaid saake, paremaid tehnoloogiaid ja haritava maa suuruse pidevat kasvu. Ja seda tingimustes, kus pole olnud piisavalt raha uute masinate ostmiseks ega ka piisavas koguses kemikaalide muretsemiseks. Ja vaatamata iga rahakulutuse pidevale kalkuleerimisele ei ole võimalik saavutada optimeerimist, mis rahuldaks ennast ja kritiseerijaid.

Miks mina ei kindlustanud oma saake? 1999 olid kehvad saagid, kuna 1998 aasta vihmad panid lokkama orasheina. Aasta 1999 saakide müügist jäi pankrotistunud firmast saamata 200 000 kr, mistõttu ei olnud võimalik osta piisavalt 2000. aastaks väetisi ja taimekaitsevahendeid. Saak jäi alla keskmise, jäi tegemata ka orasheina tõrje järgmiseks aastaks.

Nii olid ka 2001.a. saagid kehvapoolsed, aga tegin aastaks 2002 valmistudes piisavalt orasheinatõrjet. 2002.a. investeerisin väetistesse rohkem. Planeerisin nii väetised kui kogu taimekaitse ca 30-50 kõrgemale saagikusele kui oli kolme eelmise, kehva aasta, saagikus.

Kindlustusfirma on eraettevõte. Ta on sunnitud teenima kasumit kogu oma tegevuselt, sealhulgas ka põllumajanduskindlustuselt. Järelikult ei saa kunagi loota, et põllumajandussektorile kindlustusfirma makstav kindlustushüvitis oleks paljude aastate keskmisena suurem kui saadud kindlustusmaksed. Firmale peab jääma nii käitlemiskulu kui ka planeeritud kasum. Sisuliselt on ikkagi tegu põllumeeste ja riigi poolt kindlustusfirma doteerimisega.

See polevat olnud nii aastal 2001, kus kindlustushüvitiste summa oli suurem kui saadud kindlustusmaksed, aga nii ei saa firma lõpmatult tegutseda. Kindlustusfirma rolliks jääbki leida kõikvõimalikke põhjendusi oma kohustuste lõpuni täitmata jätmiseks. Ja kogenud bürokraadid on alati eelisolukorras farmerite ees, kes peavad ikkagi oma põhitegevuses suutma põllult ja laudast maksimaalse tulemuse saada!

Igal ettevõtjal tuleb hinnata riske ja teha valik kas võimaliku ellujäämise või aeglase aga kindla hääbumise poole. Et liberalismi toetava WTO reeglid lubavad põllumajandust täiendavalt doteerida suurema kui 30 saagikao puhul, on selge märk arenenud riikide suhtumisest põllumajanduse riskidesse. Ehk suudab nii kaugele areneda ka Eesti avalikkus.