23. oktoober 2002 kell 22:00

Kõrgtehnoloogiline terrorism ? paratamatus?

Kõrgtehnoloogiline terrorism (KTT) ei ole juhuslik, möödaminev õnnetus. KTT on sündinud ühiskonna arengust enesest, progressi objektiivse paratamatusena. Ja mida kõrgem tehnoloogia, suurem rikkus, ilusam elu on riigis , seda rohkem hakkab KTT kimbutama. KTT ründeobjekt või -vahend on kõrgtehnoloogiline ja hävitustöö seetõttu ülisuur. On väga vaja, et sellega arvestataks ja meiegi Eestis oleksime valmis sel puhul õigesti reageerima.

KKT-l on kolm alustala:

on loodud nn magusad rünnakuobjektid;on loodud ja kättesaadavad mõjusad ründevahendid;ründevahendid on alati arenenud ja arenevad edasi kiiremini kui kaitsevahendid.

Viimane on ka üks põhjus, miks USA kahest varasemast raketirünnakukilbist ei saanud asja ega saa ka praegu ette võetud kolmandast. Tänaseks on lõhe rünnakuvahendite kasuks tohutu ja see suureneb üha edasi.

Terrorismi allikas peitub inimloomuses (raske on leppida allajäämisega). Kui inimese, ta lähikondsete õiguslik ja majanduslik olukord halveneb, hakkab ta otsima väljapääsu, heietama kättemaksumõtteid, tihti püüab neid ka ellu viia. Kaaskannatajail on tugev tõmme organiseeruda ja võtta koos ette protesti- ja terroriakte.

Ei tohi alahinnata religiooni tähtsust. Religiooni ja teaduse osa on tänapäeva elus suur ja mitmepalgeline. Üks ülesanne on seejuures aidata inimestel ületada kaotustest, ka ebaõnnestumistest (kaotaja otsib ja leiab ka omaenese ebaõnnestumistele pahatihti süüdlase või väljamõeldud süüdlase, kellele kätte maksta) tekkinud stressi ja pingeid. Tähtis on, et abi poleks jõuvõte ? headusega saab demokraatia tugevamaks.

KTT on globaalne probleem, mistõttu saab seda, nagu ka teisi globaalprobleeme, mõistlikes ja võimalikes piires vaos hoida üksnes globaalse võimu tasemel. Vaid vaimuvõimust, teadmistest ja headest emotsioonidest kindlasti ei piisa. Ei saa ilma reaalse globaalse võimu ? poliitilise, majandusliku, sõjalise, teadusliku knowhow? organita. Maade ja rahvaste iseseisvus ja enesearvamus kannatavad, aga teist teed pole näha.

Autor: Karl K. Rebane

Hetkel kuum