Mõisaid jääb Eestis järjest vähemaks

Mõisate masstekkimise alguseks võib pidada 13.?14. sajandit, mil maade uued omanikud läänistasid oma valdusi peamiselt saksa soost vasallidele.

Esinduslikud ja suursugused parkide varju uppuvad hoonekompleksid, pärinevad valdavalt 18.?19. sajandist. Peale laastavat Põhjasõda, mis hävitas järjekordselt enamiku eesti elanikkonnast ja ka hoonetest, jätkati esialgu puidust tagasihoidlike vanabalti planeeringuga mõisahoonete taaspüstitamist. Kuid juba 1730.?1750. aastatel kerkis järjest enam kivist esinduslikke mõisahooneid.

1910. aasta paiku oli Eesti aladel autori andmetel kokku 1355 mõisat, kui mitte arvestada karjamõisaid. Neist veidi üle tuhande olid tüüpilised eramõisad ? rüütlimõisad, millest 787 olid peamõisad ja 241 nende kõrvalmõisad. Koos karjamõisatega oli 20. sajandi algul Eestis ligi 2000 säärast moodustist, mis kandsid mõisa nime. Ligikaudu pool neist ehk umbes tuhat oli välja ehitatud stiilsete kompleksidena, kus esinduslikkus ja ilumeel olid praktilisest kasutatavusest asetatud kui mitte kõrgemale, siis vähemalt samale tasemele.

20. sajandi algust võib lugeda nii mõisakultuuri kui ka mõisaehitiste kõrgajaks, millele järgnes kiire allakäik. 1905. aasta mässu ajal põletati peamiselt Harjumaal ja Läänemaal maha üle saja mõisahoone, millest paljusid enam ei taastatud või taastati lihtsustatud kujul. Mitmed mõisahooned põlesid maha ka järgnenud Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal.

Sellele järgnes omakorda ka mõisate kui suurmaavalduste lõpp, millega kadus ka mõisahoonete algne funktsioon. Tüüpiline ühele mõisale oli, et peahoonesse paigutati kool, kõrvalhoonete põhjal tekkisid aga asundustalud, mille käigus stiilsed kompleksid tükeldati erinevate omanike vahel ja hooned ümber ehitati.

1939. aastal lahvatanud Teine maailmasõda hävitas omakorda palju veel säilinud mõisahooneid. Kui mõisahoonet ei olnud enam küttekollete lagunemise, katkise katuse tõttu või mingil muul põhjusel võimalik kasutada kolhoosikontori, korterite, koolimaja vm eesmärgil, siis see jäi tihti lihtsalt edasi lagunema.

Alles 1960. aastatel hakkasid kunstiajaloolased ja restauraatorid mõisaid kui ehitus- ja kultuurimälestisi väärtustama ning üritasid veel päästa, mis päästa annab. Palju hooneid tõepoolest päästeti ja restaureeriti, kuid häving tegelikult jätkus ? mõisahooneid oli rohkem, kui neid suudeti restaureerida ning uutele funktsioonidele kohandada. Kõige selle tulemusena on 1355 mõisa peahoonest praeguseks hetkeks säilinud umbes kolmandik ? üle neljasaja terviklikult ja ümberehituseta säilinud mõisa peahoone ei loe kohe kuidagi kokku. Ülejäänu on kas hävinud, varemeis või tundmatuseni ümber ehitatud. Vahel on raskusi mõisa asukohagi leidmisega, kuna maastik on ümber kujundatud.

Ka taasiseseisvunud Eestis, kus mõisaid reeglina kui kultuuri- ja ehitusmälestisi õnneks juba väärtustatakse ning restaureeritakse ning kus ka baltisakslaste suur roll meie kuulumisel õhtumaisesse kultuuriruumi on juba üldtunnustatud, ei ole mõisate üldolukord sugugi roosiline.

Ühest küljest on tõepoolest palju mõisahooneid edukalt taastatud ja korrastatud, mis on igati teretulnud nähtus. Samas aga näib, et taastamist vajavate mõisate arv on palju suurem kui selleks leiduvate potentsiaalsete rahakate omanike arv. Paljud eraomandusse müüdud mõisad lagunevad lihtsalt edasi või on uue omaniku/funktsiooni ootuses muutunud varemeiks või lausa hävinud. Nii on viimase mõne aastaga kokku varisenud kahekorruseline varaklassitsistlik Vara mõisahoone Tartumaal.

Suuri varinguid on toimunud ka arhitektuuriliselt väärtuslikus Joosu mõisas Võrumaal, Sutlema mõisas Hageri lähedal ja Pihtla mõisas Saaremaal, nende taastamine varemetest on juba ülimalt küsitav. Tulekahjud on viimase kümne aasta jooksul muutnud varemeteks või hävitanud sootuks Muraste ja Lehola mõisad Keila kihelkonnas, Leetse mõisa Paldiski külje all, Scheeli hilisbarokse suvemõisa Pirital, renessanssperioodil ümber ehitatud haruldase Kiltsi mõisa Haapsalu külje all, Triigi ja Pudivere mõisad Väike-Maarja läheduses, Aavere mõisa Viru- ja Järvamaa piiril ning koolimajana kasutatud Vaimastvere mõisa Jõgeva külje all. Kiltsi mõisa varemetest on mõni kuu tagasi aga välja murtud ja varastatud unikaalsed renessanssportaalid.

Autor: Valdo Praust