Globaliseerumise tõved

Globaliseerumisega on üle pingutatud rohkem kui kunagi varem. Suurem osa Sahara-lähedasest Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast on paisatud stagnatsiooni või majanduslikku langusesse. Põhja-Ameerika, Lääne-Euroopa ja Jaapan on takerdunud aeglasesse majanduskasvu. Iraaki ähvardab sõda.

Avatud turgude ja vabakaubanduse kaitsjatele esitab see olukord suure väljakutse. Miks globaliseerumise hüved näivad olevat kontsentreerunud vähestesse kohtadesse? Kas on saavutatav tasakaalustatum globaliseerumine?

Nendele küsimustele pole olemas lihtsaid vastuseid. Avatud turud on majanduskasvu jaoks hädavajalikud, kuid neist ei piisa. Mõned regioonid on globaliseerumisest suurt kasu saanud, eriti Ida-Aasia ja Hiina. Mõned regioonid on armetud, eriti Sahara-lähedane Aafrika. USA valitsus väidab, et vaeste riikide probleemid on enamasti nende endi tekitatud. Aafrika aeglast majanduskasvu põhjustab vilets valitsemine, väidavad USA liidrid. Elu on keerulisem, kui Bushi administratsioon arvab.

Vaadelgem Aafrika enim arenenud riike Ghanat, Tansaaniat, Malawit, Gambiat. Igaüks neist on kogenud elatustaseme langemist, samal ajal paljud Aasia riigid, mida liigitatakse valitsemise seisukohalt madalamasse klassi (Pakistan, Bangladesh, Myanmar ja Sri Lanka) on kogenud paremat majanduskasvu. Asi on selles, et majandusnäitajad ei sõltu mitte ainult valitsemistraditsioonidest, vaid geopoliitilisest, geograafilisest ja majanduslikust ülesehitusest. Suure rahvaarvu ja seega ka suure siseturuga riigid kalduvad kiiremini arenema kui väikese rahvaarvuga riigid.

Rannikuäärsed riigid kipuvad maismaast ümbritsetud riike tootmisnäitajate poolest ületama. Riigid, kus malaariat esineb rohkem, kalduvad olema madalama majanduskasvuga kui riigid, kus malaariat esineb vähem. Arenguriigid, mis asuvad rikaste turgude kõrval, nt Mehhiko, kalduvad majandusnäitajatelt ületama riike, mis suurtest turgudest eemal asuvad.

Need erinevused loevad. Kui rikkad riigid selliseid probleeme tähele ei pane, suureneb lõhe maailma võitjate ja kaotajate vahel jätkuvalt. Kui rikkad riigid õnnetuid riike süüdistavad, väites, et nood on kultuuriliselt või poliitiliselt sobimatud globaliseerumisest kasu saama, loome me nii suurema vaesuse kui ka suureneva rahulolematuse. See omakorda viib suurenenud vägivalla ja ka terrorismini.

Seega on aeg läheneda globaliseerumisele palju tõsisemalt, kui rikkad riigid, eriti USA, suudavad seda teha. Alustada tuleks põletavamast vajadusest ehk maailma vaeseimate inimeste põhivajaduste rahuldamisest. Mõnel juhul saab nende kannatusi leevendada peamiselt parema valitsemise kaudu, kuid peamised vaesuse põhjused on haigused, kliima ebastabiilsus, kehv pinnas, kaugus turgudest jne.

Vaeseimad riigid ei suuda oma probleeme ise lahendada. Rikkad riigid võiks loengute pidamise asemel anda rahalist abi suurematest takistustest ülesaamiseks.

Haiguste kontrolli all hoidmine nõuab tervishoiusüsteemi, mis suudab pakkuda elusid päästvaid ravimeid ja ennetavaid teenuseid, nt haiglakohad malaariaga võitlemiseks ja vitamiinid puuduliku toitumise kompenseerimiseks. Selline süsteem maksab vähemalt 40 dollarit inimese kohta aastas.

See on tilluke rahakogus rikaste riikide jaoks, mis kulutavad elanike tervishoiu peale 2000 dollarit aastas inimese kohta, kuid see on summa, milleni ei küüni vaesed riigid, nt Malawi, kus aastane sissetulek on 200 dollarit inimese kohta aastas. Funktsioneeriv tervishoiusüsteem maksaks rohkem kui selle riigieelarve kokku! Isegi kui Malawit hästi valitsetakse, surevad selle inimesed massiliselt haigustesse, kui Malawi ei saa piisavalt abi.

Edukas globaliseerumine eeldab, et me oleksime rohkem arstid kui jutlustajad. Selle asemel, et nuhelda vaeseid nende ?pattude? pärast, peaksime panema heade arstidena hoolikaid diagnoose iga riigi ja regiooni jaoks, et mõista põhilisi asjaolusid, mis pidurdavad majanduskasvu ja arengut.

Mõnes piirkonnas, nt Andides ja Kesk-Aasias, on probleem geograafiline isolatsioon. Siin tuleb ehitada teid, õhuliine ja internetiühendusi, et aidata neil kaugetel regioonidel luua produktiivsed sidemed maailmaga. Rikkad riigid peavad aitama neid projekte finantseerida. Sahara-lähedases Aafrikas on väljakutseks haiguste kontroll, pinnase viljakus, võimalused hariduse omandamiseks. Teistes regioonides on põhiprobleemid veenappus, naiste või teiste inimrühmade diskrimineerimine või mingid spetsiifilised probleemid.

On viimane aeg võtta globaliseerumise keerukusi tõsiselt. Washingtoni konsensuse ideoloogia ?üks mõõt sobib kõigile? on lõppenud. Sõja koidikul seistes on hädavajalik globaliseerumine tegelikult tööle panna. Seda saab teha rikastelt ideoloogilisi silmaklappe eemaldades ja rikaste ja vaeste koostööd edendades. Sellest sõltub meie ühine tulevik.