Närilisi võib hävitada mürgiga

Sööt tuleb paigutada pesaaukudesse või nende lähedusse, nurkadesse, seinte äärde, hiirte-rottide liikumisteedele ja kohtadesse, kus nad söömas käivad. Tõrjega tuleb haarata kogu objekt korraga. Sööta tuleb paigutada iga 4?6 m järel, korraga 50?100 g, hiirte puhul tihedamalt väiksemad kogused korraga. Sööt peab olema paigutatud topsidesse või spetsiaalsetesse söödakarpidesse. Väikeste portsjonite ja söödamajade kasutamine vähendab mitte-objektloomade mürgistumise ja ümbruskonna saastumise ohtu. Sööta tuleb uuendada selle lõppemisel 4?5 päeva pärast. Kui arvukus on kontrolli all, piisab söödamajade kontrollimisest kord kuus. Söödamajad olgu nummerdatud.

Sageli väidetakse, et mürki ei jõua nii palju välja panna, kui ära süüakse, ja kaheldakse mürgi efektiivsuses. Selline olukord näitab, et mürgi väljapanemisega on hilinetud ja kahjurite arvukus on väga suur. Kui näriline mürki sööb, siis enamasti ka sureb.

Hiire- ja rotimürke on müügil palju erinevate nimetustega. Sageli on tegemist ühe ja sama toimeainega. Parim mürksööt on näriliste hävitamise seisukohalt see, mis kiiremini ära süüakse. Rotimürk peab olema efektiivne, närilistele maitsema ning kujutama võimalikult väikest ohtu ümbritsevale keskkonnale.

Hiired ja rotid söövad samu toiduaineid ja neile mõjuvad samad mürgid. Toimeainete mürgisus on erinev ja seetõttu on nende kontsentratsioon mürksöötades erinev. Toimeaine täpne doseerimine on oluline eelkõige kolmel põhjusel: minimaalne oht koduloomadele, keskkonnale ja ökonoomsus. Seetõttu tuleb vältida mürksööda valmistamist kodusel teel ning eelistada neid juba valmiskujul. Vanema põlvkonna rotimürgid (zookumariin) on väga mürgised ka mitte-objektloomadele.

Autor: Heiki Kruusalu