See kallis ökonoomsus

Meie majad muutuvad päev-päevalt keerukamaks. Ainuüksi välissein koosneb juba nii mitmest kihist (mis peavad veel kindlas järjekorras olema), et lausa kõhe hakkab. Tarvitseb midagi sassi ajada, unustada või valesti paigaldada ja läbimõeldud süsteem ei toimi ning kogu hea mõte läheb vett vedama. Mida keerulisem süsteem, seda kallim ning haavatavam. Vanasti ehitati maja jämedatest palkidest, savipätsidest või muust taolisest toekast. Ei mingeid kalleid projekte, raskusarvutusi ega muud. Tänapäeval öeldakse üledimensioneerimine ja raiskamine. Pradoksaalne, et järjest paremaks ja täpsemaks minemisega, st ökonoomse materjalikasutusega, tegelikult maja hind ainult tõuseb. Kokku hoitakse küll materjale, kuid omanikule ei tule see kindlasti odavam. Mida täiuslikumaks muutub konstruktsioon, seda raskem on seda ehitada ja kergem vigu teha. Ning kõige tipuks on tulemus võrreldes omaaegse primitiivsusega väga haavatav. Maja võib võrrelda linnaga, kus piisab ainuüksi pikemast elektrikatkestusest, et tekiks täielik kaos. Pirruajastul poleks see võimalik olnud.

Ma ei arva, et peaks tagasi muldonni kolima, kuid laboritingimustes ideaalsetesse süsteemidesse peaks siiski kriitilisemalt suhtuma ja rohkem skepsist üles näitama. Sest paraku peame tekkivad vead ikka ise rahaga parandama. Viimase eest hoolitseb ka ehitisele antav kaheaastane garantii, mis on ju tegelikult absurd. Isegi mikserile ja autole antakse kolmeaastane garantii, kuigi neile on ette nähtud oluliselt lühem kasutusaeg.

Ehitamine tähendab vaatamata väitele, et tänapäeval ei ehitata maja terveks eluks, siiski väga kulukat ettevõtmist. Kui laen võetakse 30 aastaks, siis on tegemist ikkagi ehitusega terveks eluks, ja vastupidine väide on demagoogiline ning teenib pigem kehva kvaliteedi õigustamist. Seepärast peaks enne maja konstruktsiooni valikut põhjalikult kaaluma kvaliteedi, võimalike ohtude ja hinna suhet.