Paljud maailma riigid hädas pensionireformiga

Pensionireformile hakati maailma riikides mõtlema 90. aastate algul, kui sai selgeks, et rahvastiku vananemise tõttu muutub senise riikliku pensionisüsteemi säilitamine üle jõu käivaks. Reformi mõte oli panna inimesi ise rohkem säästma oma vanaduspõlveks ja põhipanus tehti aktsiatele. Kuid viimaste aastate börside madalseis on tekitanud firmadele pensionidega suuri lisakulusid ja söönud inimeste pensionisääste. Ühesõnaga, inimeste pensionid on muutunud riikliku süsteemiga võrreldes palju ebakindlamaks.

Just nii on läinud reformidega varem alustanud Suurbritannias, USAs ja Hollandis. Neis riikides on töötajad sõlminud vabatahtliku pensioni kogumise lepingu tööandjaga, kes on kohustunud maksma neile pensioniks mingi kindla osa palgast. Nüüd, kus nende fondide varade väärtus on kiiresti kahanenud, on see pannud järjest suurema koormuse firmadele. Näiteks äsja teatas USA rehvifirma Goodyear Tire & Rubber, et aasta lõpus ületavad tema pensionifondi kohustused varasid juba 32 miljardi krooniga.

Veelgi hullem on aga siis, kui firmad lähevad kas pankrotti, nagu juhtus Enroniga, kes viis endaga kaasa ka suurema osa töötajate pensionirahast, või siis lihtsalt keelduvad kohustusi täitmast. Nii teatas nädal tagasi Taani firma Maersk, et lõpetab oma Briti tütarfirma pensionifondi tegevuse, mis tähendab selle töötajatele umbes 60 lubatud pensioni kaotust. Kokku on Suurbritannias pensionifondid sadadele tuhandetele inimestele teatanud, et nende pensioni kärbitakse 10 võrra ja kui aktsiaturu olukord otsustavalt ei parane, siis veebruaris kaob järgmised 10.

Et töötajatel puudub seaduslik kaitse, siis on valitsused pidanud vajalikuks sekkuda. USA president George W. Bush on algatanud uue pensionireformi, mille ülesanne on leida kaitse töötajate pensionisäästudele, mille langenud aktsiaturg on neelanud.

Hollandis aga nõutakse firmadelt, et pensionifondide varad peavad katma kohustusi senise 100 asemel 105protsendiliselt. Suurbritannias kaalub valitsus fondide miinimumnõude tõstmist ning erapensionisüsteemi tagamist, näiteks selle kindlustamisega, mis asjatundjate sõnul võib minna aga väga kalliks.

Hoopis vaevalisemalt on pensionireform edenenud Euroopa suuriikides Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias, kus riiklik pensionisüsteem neelas 2000. aastal vastavalt 12, 12 ja 14 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Prantsusmaal on seda kümne aasta jooksul üritanud teoks teha neli erinevat peaministrit. Saksamaalgi on suutnud sotsiaaldemokraatlik valitsus lõpuks Bismarcki ajast pärit pensionisüsteemi reformima hakata, kuid tulemused on esialgu kasinad. Itaalias sõdivad reformi vastu jõuliselt tugevad ametiühingud, kes kardavad, et vabatahtlikule pensionikindlustusele üleminek muudab vanaduspõlve ebakindlamaks.

Ja Eesti naabrid Rootsi ja Soome. Rootslastel algas reform mõne aasta eest. Selle ajaga on vabatahtlikest pensionifondidest aktsialanguse tõttu haihtunud ligi 60 miljardit krooni, kusjuures vanas süsteemis oleks algne summa üle 13 miljardi krooni suurem. Soomes on pensionireform praegu parlamendis arutusel.