Vähest raha raske jagada

30. oktoobri Äripäevas arutlesid Riigikogu liige Janno Reiljan (Eestimaa Rahvaliit) ja rahandusminister Harri Õunapuu (Keskerakond) selle üle, kuivõrd riigieelarve eelnõus on arvestatud omavalitsuste huvidega (vt. 2003. aasta riigieelarve). Nagu arvata võis, olid nad risti vastupidisel seisukohal.

Nii opositsionääri kui võimuliidu esindaja lühikesed analüüsid olid osavalt koostatud. Lugedes Reiljani seisukohti, vilksatas peast läbi mõte, et tal on õigus ? kõik on numbritega tõestatud, et omavalitsused kannatavad kaotusi tänavuse aastaga võrreldes.

Õunapuu artiklit lugedes tundub aga, et õigus on hoopis temal ? omavalitsused saavad tänavusega võrreldes lisaks ca miljard krooni. Võimas!

Riigieelarve on muutunud nii keerukaks ja nüansirikkaks, et seda on võimalik mitut moodi tõlgendada. Võtame näiteks tasandusfondi. Reiljan väidab, et tuleval aastal vähenevad fondi summad 29 miljoni krooni võrra. Reiljan on võrrelnud tasandusfondi summat tänavuses riigieelarves koos lisaeelarvetega 2003. a eelarve-eelnõus kirjapanduga.

Kui aga võtta aluseks aastatagune periood, mil 2002. a eelarve-eelnõus oli tasandusfondis veidi üle miljardi krooni, ja võrdleme seda praegu arutusel oleva 2003. a eelarve-eelnõus kirjapanduga, s.o 1,124 miljardiga, on kasv 12,2. Progress igal juhul.

2002. a eelarve kinnitamise ajaks oli aga tasandusfondile lisandunud 31 miljonit krooni, millele lisandus veel 120 miljonit lisaeelarvetest. Kokku on tänavune omavalitsuste tasandusfond seega 1, 153 miljardit. Selle summaga võrreldes on tõepoolest tulevaks aastaks kavandatud summa väiksem!

Vaadeldes veel kummagi poole muid toodud näiteid, siis võib öelda, et nii ühel kui teisel on õigus. Reiljanil ses osas, et hariduse ja kultuuri investeeringurahad on tõesti vähenenud, Õunapuul ses, et hariduse- ja kultuuritöötajate palkadeks on riigi eelarves 100 miljonit lisaks; rohkem on raha eraldatud algklassiõpilaste koolilõunateks, samuti toimetulekutoetusteks.

See debatt on tüüpiline näide, kuidas lähenevad ühele ja samale probleemile vastaspooled. Samale asjale erinevalt lähenedes on võimalik jätta lugejatele (valijatele) hoopis vastupidine arusaam. Kujukaks näiteks on sellesama eelarve-eelnõu materdamine opositsioonitegelaste Eiki Nestori ja Mart Laari poolt.

Läbirääkimistel omavalitsuste ühenduse ja valitsuse vahel on alati olnud üks peamine vaidluskoht seesama tasandusfond. Lausa reeglina on ses punktis jäädud alati eri meelele ? omavalitsuste meelest on eraldatav summa alati liiga väike. Ka pole tasandusfondi sisu igal aastal ühesugune. Viimaste aastate kasv on olnud teiste riigieelarve eraldiste arvelt ? näiteks maakondlik toetusfond liideti 2001. aastal tasandusfondiga.

Omavalitsused on seisukohal, et senised tasandusfondi suurenemised ei rahulda neid, sest need ei kata nende rahalisi vajadusi. Omavalitsuste meelest ei tohiks tasandusfondi aastane kasv jääda 5?10 piiresse, suurenemine peaks olema vähemalt 100, st tasandusfond peaks riigieelarves olema ca 2 miljardit krooni ja muud sihtotstarbelised rahad peale selle. Omavalitsuste peamine huvi ei ole see, kuidas sellise summani jõutakse, peaasi, et fond oleks tunduvalt suurem.

Teine suurem rahulolematuse põhjus on investeeringute jaotus ? see on liialt poliitiline, ja muidugi on ka summad liiga väikesed. Positiivne on see, et lõpuks on leitud rahaline kate ? 100 miljonit krooni haridustöötajate palgavahede vähendamiseks.

Naastes eelarvedebati juurde, siis tundub, et õigus tuleneb sellest, milliselt poolelt asjale vaadata. Vähest raha on aga igal juhul raske jagada.