6. november 2002 kell 22:00

Volikogudes jagatakse kilekotte

Teatud kuudel kolme aasta tagant on piirkondlik ajakirjandus kohalikest valimistest pungil. Enne valimisi ennustatakse, kes saab volikokku. Pärast valimisi tulevad teemaks volikogude esimehed ja vallavanemad/linnapead. Ajuti kahtlen, kas peaks nii palju kohalikust võimust ja eriti selle jagamisest kirjutama.

Muidugi pole paikkonna elu-olu jaoks päris ükskõik, kes saab vallas või väikelinnas troonile. Mõni kodanik veab oma võimuperioodil seanahka. Mõni kanaliseerib energia võitlusse teiste volikogu liikmetega.

Võimalik, et ebapraktilise võimuri süül jääb siin-seal lõiguke külateed hööveldamata, ehk isegi koolibuss korralikult liikuma panemata...

Paljud hakkavad mind järgmise mõtteavalduse tõttu vaenama. Ma nimelt ei usu sendigi võrra, et kohalik võim mõjutab olulisel määral minu kui inimese, kodaniku ning kohaliku elaniku ilmliku olemise kvaliteeti.

Labaselt ? mul on kama kaks, kes volikogus istub. Ja mis positsiooni ta parasjagu evib.

Eesti on väike riik. Käibetõde, kuid tihti ei mõisteta selle reaalsust. Eesti tõepoolest on väike. Lääne-Virumaa ega muu maakond pole piisavalt suur haldusüksus, et ennast ise rahastada, juhtida, kontrollida. Saati siis annab valla tasandil suuri asju korda saata.

Vihula volikogu uus esimees Juhan Aare rääkis ideest meelitada kruiisilaevad Kunda sadamasse ja turistid sealt Vihula valda. Hoian Aarele ja tema kaastöötajatele pöialt, et kava teoks saaks.

Kuid samas pean nentima, et idee teostumine sõltub eeskätt riigivõimust. Vihula ja Kunda võimudele jääb sissejuhatav lobitöö. Projekti rahastamiseks valla-linna vahenditest ei piisa.

Kirjeldatud karmi reaalsuse tõttu soovitangi inimestel, sh kolleegidel mõelda, enne kui rääkida ?portfellide jagamisest vallavolikogus?. Ärme ilusta tegelikkust. Volikogudes jagatakse kilekotte, mitte portfelle.

Autor: Vahur Afanasjev

Hetkel kuum