7. november 2002 kell 22:00

Riigikohtu lahendi mõju

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.11.2002 otsus nr 3-4-1-8-02 on oluline samm õigusriigi suunas. Riigikohus lahendas asja rangelt seaduse järgi, tühistades ilmselt põhiseadusevastase regulatsiooni, näidates oma sõltuvust põhiseaduslikust korrast ja sõltumatust poliitikutest ning ametnikest.

Riigikohus tunnistas delegatsiooninormi puudumise tõttu põhiseadusevastaseks normatiivaktid, mis andsid rahandusministrile õiguse kehtestada maksuintresse maksude tasumisega viivitamise eest perioodil 1994 kuni 01.07.2002, s.o ajani, mil maksuintress kehtestati seadusega. Seega, eelmainitud perioodil puudus maksuintressi maksmiseks seaduslik alus.

Kuna riigikohtu lahend on suunatud seaduse üldisele kohtulikule tõlgendusele, siis ei ole lahendis antud vastust küsimusele, mis saab edasi teistes maksuintressi vaidlustes. Kuna õigust mõistab kohus, siis edasine sõltub konkreetsest kohtupraktikast. On täiesti ilmne, et juba tehtud ettekirjutused (nüüd maksuotsused) kui haldusõiguslikud üksikaktid ei muutu riigikohtu lahendi tulemusel automaatselt tühiseks.

Riigikohtu otsuse õigusliku mõju valguses võib maksumaksjad tinglikult jagada nelja gruppi.

Esimese grupi moodustavad isikud, keda ei ole veel revideeritud perioodi osas 1994 kuni 01.07.2000 või kelle suhtes käib maksurevisjon või kelle suhtes on registreeritud intressi maksmise kohustus. Leian, et nende isikute suhtes ei saa kohaldada maksuintressi perioodi eest 1994 kuni 01.07.2002.

Teise grupi moodustavad isikud, kes on vaidlustanud kas maksuametis või kohtus maksuintresside kohaldamise seaduslikkuse, kuid lõpliku otsuseni ei ole jõutud. Ka nende isikute suhtes peaks maksuamet või kohus tegema otsuse intresside mittemaksmise kasuks, sh kustutama maksuarvestuses intressi, kuna maksumaksjad on tähtaegselt esitanud vaide maksuotsusele ja intresside kohaldamiseks puudus seaduslik alus.

Kolmanda ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate isikute grupi moodustavad need maksumaksjad, kelle suhtes on tehtud seadusjõustunud kohtuotsus, millega on halduskaebus jäetud rahuldamata. Kui isik jättis maksuintressi põhiseaduslikkuse vaidlustamata, siis ilmselt minetas ta õiguste kaitse võimaluse.

Kui maksumaksja vaidlustas intressside kohaldamise, kuid kohus tegi ikkagi otsuse maksumaksja kahjuks, siis tegemist võib sisuliselt olla kohtuveaga, kuid paraku puudub piisavalt adekvaatne protsessuaalne mehhanism sellekohaste kohtuvigade parandamiseks.

Maksuamet võib viidata Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12.05.2000 otsusele intresse mittepuudutavas maksuasjas, milles Riigikohus välistas juba sissenõutud maksu tagastamise. Samas, kui maksuotsust ei ole veel täidetud, siis on küsitav, kas hea haldustava ja seadus võimaldavad põhiseadusevastaseks tunnistatud maksuintresse sisse nõuda või kajastada neid maksukohustuslaste registris maksukohustusena.

Õiguslikult kõige keerukamas olukorras on neljas isikute grupp, kes on maksnud vaidlustamata jäetud ettekirjutuse alusel maksuintresse. Vaidluse korral võib Maksuamet väita, et maksuotsuse vaidlustamiseks on ettenähtud kindel menetluslik kord, mida läbitakse kindlatel protsessuaalsetel tähtaegadel. Kuna tähtajad on möödalastud, siis vaidlustamise võimalus on ammendunud ja ettekirjutus on jõus kuni tühistamiseni.

Samuti võib Maksuamet väita, et regulatsioon tunnistati kehtetuks 05 11 02 seisuga ja Riigikohus ei ole sõnaselgelt väljatoonud ex tunc (tagasiulatuvat) toimet. Maksumaksja võib sellele vastu väita, et hea haldustava ei lubanud isikut sundida täitma põhiseadusevastast regulatsiooni ja riigil puudusid algusest peale maksuintresside saamiseks igasugused õiguslikud alused, seega riik rikastus alusetult seadusliku aluseta arvutatud maksuintressi võrra. Ettekirjutuse täitmine oli paratamatu ja selle täitmist ei tohiks kasutada isiku vastu. Ex iniuria non oritus ius põhimõte kohaselt ei saa ebaseaduslik akt luua riigile õigust seadusliku aluseta saadud rahale.

Riigivastutuse seadus võimaldab kolmeaastase üldtähtaja jooksul mitmesuguseid õiguste kaitsmise võimalusi sh. õiguse nõuda haldusakti õigusvastaseks tunnistamist ja kahju hüvitamist. Seega, reeglina ei ole tähtajad möödunud. Kaldun isiklikult arvama, et ettekirjutust täitnud maksumaksjal on piisav õiguslik alus esitada riigi vastu nõue riigivastutuse seaduse alusel, kas põhiseadusevastase normatiivaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult saadud raha tagastamiseks ? ja seda ka siis, kui maksumaksja ei ole ettekirjutust vaidlustanud.

Üks väga sobiv ja riigi poolt raskesti pareeritav nõude iseseisev või kombineeritud alus võib olla riigivastutuse seaduse § 14, millel põhineva nõude puhul on kahju tekitamise põhjus mitte kehtinud regulatsiooni järginud Maksuameti tegevus, vaid riigi poolt põhiseadusevastase õigustloova akti vastuvõtmine.

Lõpetuseks võib öelda, et Riigikohtu lahend ei reguleeri üksikjuhtumeid ja ei muuda ühtegi maksuotsust automaatselt tühiseks, mistõttu iga konkreetse maksuintressi tagasinõude vaidluse lahendab kohus.

Hetkel kuum