Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas parem on parem?
Nii nagu igal kodanikul on põhimõtteliselt õigus ühineda vabalt valitud erakonnaga on see õigus kahtlemata olemas ka igal erakonnal. Iseasi on, mis on sellise liitumise motiiviks ning kas tegemist on eesmärgiga korrastada poliitilist maastikku, ajada paremini Eesti Asja või koguda raskelt räsitud poliitvägesid.
Oleks naiivne arvata, et moodustades koalitsioone mõne erakonna vastu, võiks seda üritust edu kanda. Ei kanna. Viimane paljutõotavalt alanud poliitkooslus kolmikliidu jäiga retoorika turvil tipnes Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsu häbitu tegutsemisega ahne seitsmiku kooshoidmisel Tallinna linnavalitsuses. Parim näide sellise poliitika pankrotist oli kolmikliidu lagunemine. Mõis taandus poliitareenilt, Palts vangerdas end teise erakonda, Mõõdukad ja Isamaaliit jäid valimiskünnise taha ega pääsenud peamistesse esinduskogudesse ning nende esimehed Ilves ja Laar otsivad kuuldavasti pehmet maandumist välismaal.
Ka uue protestierakonna sünni edu võib samaga põhjendada. Iseasi, kui kauaks. Nii juhtus nendega, kes oma vigadest ei õppinud.
Mis aga toimus samal ajal nö skaala teises otsas: Keskerakonna toetus kasvas ja valijate rahulolu suurenes. Rohkem pööratakse tähelepanu inimestele, kes on siiski ainus ja peamine kapital. Hajunud on hirmud ettevõtluse arengu ja välispoliitilise kursi peatsest tupikust. Viimased EMORi küsitlused näitavad 27 kodanikkonna toetust, mis reaalses valimissituatsioonis annaks Keskerakonnale parlamendis rohkem kui 40 kohta. Sellise tulemuse on taganud pidev töö millegi poolt, mitte aga kellegi vastu.
Lühidalt: selliste eelduste puhul oleks uue paremkoalitsiooni kokkuklopsimine võrreldav Krõlovi valmiga, kus orkestrandid vahetavad küll kohti kuid lugu sellest paremaks ei lähe.
Kas Eesti vajaks poliitmaastiku korrastumist ja seega kogu ideoloogilise skaala uut esitlust? Vastus, pigem jah. Kas see saaks olema endiselt vasak- ja parempoolseks vastanduv? Vastus, pigem ei. Nii pole ka selge kas uue paremjõu teke, juhul kui see saab tegelikkuses ja sisuliselt toimuma, tooks selgust poliitilisel maastikul? Kas areng tipneks kaheparteisüsteemiga, mis oma olemuselt pole kindlasti ei selgelt positiivne ega ka negatiivne ning kas jätkuv ja näiline vastandumine arengut ja selgust soosiks? Küll võib poliitiline selgus tegelikkuses osutuda vaid ideaaliks, mida küll oodatakse, kuid ei soovita.
Paraku tekib siit omakorda loogiline küsimus, et millise näoga sulanduvad sellisesse koalitsiooni näiteks Mõõdukad või Rahvaliit. Ja kas Res Publica järgmises valimisreklaamis väidetakse, et valid Ilvese saad Reiljani või vastupidi? Millist reaalpoliitikat hakkab selline kooslus tegelikkuses viljelema ja milles seisneb nende ?uus poliitika?, jääb ikkagi selgusetuks.
Ütleme ausalt välja: kui majanduses sunnib ettevõtteid liituma konkurents ja kapitali vähesus (turu väiksus), siis poliitikas on selleks ideede ja inimeste puudus (nõrkus). Siiski on eelöeldust olulisem asjaolu, et paremerakonnad kogumis on üsna lühinägelikult keskendunud nö arvatavate konkurentide häältebaasi ümberjagamisele, mitte oma valijate eest seismisele. Seetõttu on kaotatud oma nägu. Nüüd jääbki üle otsida vastust küsimustele kas ja miks parem on parem või kas pahem ikka mitte parem pole, või on parem koguni keskel?
Autor: Evelyn Sepp