Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Investor loob madalapalgalisi töökohti
Välisinvestor, räägitakse, loob uusi töökohti. Räägitakse, et see on hea, sest inimesed saavad tööd ja maksavad riigile tulumaksu.
Milliseid töökohti siis investor juurde loob? Kas loob firmajuhtide, leiutajate, tippspetsialistide jm kõrgesti palgatud ametikohti, mis annaksid tööd tuluvõimekaimale osale eestimaalastest, riigile maksimaalselt suure maksuosa tulust ja põhjuse arendada edasi kõrgemat mõtlemist ehk haridust?
Kas toob tööülesandeid, mis soodustaksid isemõtlemist, isetegemist ja otsustamist? Kas Eesti muutub nii vähehaaval inimkonna mõtlemis-, algatus- ja tuluvõimelisima osa elukohaks ja maailma tulude pangaseifiks?
Praegu tundub, et välisinvestor toob vaibakudujate, mutrikeerajate ja metallijootjate töökohti. Need kõik on ametid, mis soodustavad mehaanilist sooritust ja pigem välistavad isemõtlemist. Mõtlemine on ses tegevuses ainult tüliks.
Ettevõte, kus on 200 mutrikeerajast töötajat (kes muidu on tõenäoliselt täiesti tublid ja toredad inimesed, v.a ei oska või julge iseseisvalt tulu teenida), kes heal juhul saavad maksimaalselt keskmist palka, jätab aastas Eestisse palgakulude näol maha umbes 12 mln töötajatele ja umbes 10 mln palgamaksude näol riigile.
Kui võtta xxx miljonist käibest maha tooraine kulu, mille ta ju ostab väljastpoolt Eestit, aga tasa teenima peab kohapeal, siis jätab ta Eestisse mitmesuguste kulude näol veel ehk kümme miljonit. Sellise välisinvestori äritegevusest läbi käinud töötaja ei ole omandanud mingeid uusi konkurentsivõimelisi oskusi peale jootmisoskuse, aga mitte isemõtlemise või tegutsemise oskust, sest ise mõelda ei ole tal keegi lubanud ja palgatöö juba on selline mugav töö, mis igasugust isetegemise tungi pärsib.
Välisinvesteeringud, mis ei jõua kaugemale vaibakudumisest ehk 18. sajandi ideede rakendamisest Eestis, soodustavad algharitud, väikesepalgalise ehk vähetarbiva ja elukeskkonda maksude näol vähe toetava, minimaalse motivatsiooni ning pealehakkamisega kuuleka tõmba-lükka palgatöötajaskonna tekkimist.
Parem ikka, kui investeeriksid eestimaalased ise, need, kes siin elavad ja siia ka teenitud tulu jätavad. Ja kel oleksid 21. sajandi investeerimisideed, mille teostamiseks on vaja kõrgesti haritud, eesrindlikult mõtlevaid ja loomisvõimelisi nutikaid inimesi suurtes kogustes. Ega ei pea ju investeerima Eestisse, võib investeerida mujale.
Ega ei pea ka investeerima eestimaalased, võivad olla teisedki, peaasi, et nad elaksid siin või jätaksid muul põhjusel siia lõviosa tuludest ja et selle kõik maksaksid kinni nemad seal teisel pool piiri, ehk tooted liiguksid sinna, raha liiguks meile siia tagasi ja imenduks uuel ringil meie majandusse, toodetesse ja teenustesse. Praegustes välisinvesteeringutes liigub ka raha natukese aja pärast toodetele järele, meile jääb töörõõm, kui kruvide keeramisest keegi rõõmu tahab tunda.
Kirjutise eesmärk pole väita, nagu oleks kruvide keeramine mõttetu või halvaks pandav töö. Ei. Aga mitte ka kuigi väärtuslik.