24. november 2002 kell 22:00

NATO kaitsekilbi varju

Prahast kuulsime seda, mis tundus paljudele nelja-viie aasta eest võimatu. Kolm Balti riiki said kutse liitumiskõnelusteks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga.

Poliitikud ja kommentaatorid hoiatavad: kutse ei tähenda veel, et koerast on üle saadud. Alles nüüd võetakse meid tõsimeeli luubi alla. Hoolikamalt kui kunagi varem kontrollivad tulevased partnerriigid nii Eesti kaitsevalmidust (kaasa arvatud rahakulutamistahet) kui ka demokraatia küpsusastet. Paika pannakse vastutuste ja kohustuste määrad.

Oletagem, et läbime eesseisva läbikatsumise edukalt. Ja juba 2004. aastal ? loodetavasti ? saab Eestist koos Läti ning Leeduga NATO (ja Euroopa Liidu) täisliige. Mida see meie ajaloo kõige sügavamaid muudatusi tähendab tavakodanikule, ta argielule?

Vastus on, et õigupoolest mitte midagi. Kui Andres või Mari kuulevad, mitu miljardit eelarveraha läheb sõjaväe ülevalpidamiseks, relvade ostuks, NATO standarditele kohandatud infrastruktuuri väljaehitamiseks, vangutavad nad pead. Kas rahuajal odavamalt ei saaks? Kui naabrimehe üleajateenija mundrit kandvale pojale tehakse ettepanek minna maailma teise otsa, sest seal hauvat terroristid kurja nõu või napakast diktaatorist kardetakse tolle kauge kandi rahule ohtu, leiavad nad, et ajagu murjanid või Allahi kummardajad ise oma asju. Mis on meil, eestlastel, nendega pistmist?

Oma igapäevaste toimetuste pakil ei märka läbilõike-eestlane kilbi nihkumist enda ette. Ja see on loomulik. 1991. aastast on kõikide Riigikogu koosseisude ning valitsuste eesmärk olnud riigi majanduse ning julgeoleku võimalikult mitmekülgne sidumine Lääne struktuuridega. Liitumine NATOga tähendab arengu jätkumist kindlaksmääratud rajal.

Lugu oleks sootuks teine, kui kutset ei oleks tulnud. Kui meile oleks Prahas läbi lillede mõista antud: uks jääb kinni, vaadake ise, kuidas oma julgeolekuga hakkama saate. Muutust, mis sellele järgnenuks, tajunuks tavaline inimene juba mõne kuu pärast. Aasta või kaks hiljem olnuks hämming üleüldine. Mis on juhtunud riigiga, kelle saavutatud edu ülemineku esimesel kümnendil tekitas paljudes kadedust?

Asjakonks peitub siin. Valdav osa raha, mis Eestisse tulnud tagastamata abina, laenudena või investeeringutena, on algusest peale eeldanud, et määramatuse periood osutub ajutiseks ja piirkonna julgeolek tagatakse väljastpoolt. Kõik tõsiselt võetavad välishuvid meie vastu kaugtransiidist mitmesuguste koostöövõimalusteni on arvestanud, et Eesti saab kuuluma maailma kõige stabiilsemate riikide perre.

Kui Eesti julgeoleku usutavuse kohale jäänuks küsimärgid, löönuks need kõige valusamalt lihtinimest. Muide, Eestis elamise ja töötamise turvalisust ei koteeri meie. Hinnang tuleb väljast ? nende käest, kes määravad reitinguid, langetavad investeerimisotsuseid, jagavad turistidele soovitusi.

Kogu meie senisele arengule andnuks ränga tagasilöögi kumu, et julgeoleku halli tsooni jäetud Eesti ei suuda garanteerida loodetud ettevõtluskliimat, et riigis, kellele NATO selja pööras, tunneb külastaja ennast ohustatuna. Palga- ja pensionikasv takerdunuks, sotsiaalhoolduse võimalused ahenenuks, elukvaliteet langenuks.

Möödunud nädala neljapäevast teame, et too must stsenaarium ei käivitunud. Väikeriigi panus on tagasihoidlik, aga paari aasta pärast hakkab Põhja-Atlandi lepingu viies paragrahv ehk artikkel kollektiivsest kaitsest kehtima ka meie kohta. Eestil ei tarvitse enam peljata üksijäämist nagu 1939. aastal. Rakendub põhimõte ?kõik ühe eest?.

NATO suurim väärtus väljendub huvitavas paradoksis. Liikmesriikide seisukohast ei ole kõige tähtsam ühine vastulöök võimalikule agressioonile.

Hoopis olulisem on tõsiasi: tõenäosus, et lepinguosalist võiks keegi kusagilt rünnata, muutub nullilähedaseks. Kõige kindlam garantii, et liitlaste sõdurid ei pea Maarjamaal surema, on Eesti kuulumine transatlantilisse kaitseorganisatsiooni.

Siiski ei oota meid kaitsekilbi varju pääsemisel ees vaikelu. Pada podiseb. NATO ei ole pärast külma sõja lõppu leidnud endale selgesti määratletud rolli. Jänkide domineerimine ärritab eurooplasi. Nad plaanivad oma kiirreageerimisüksusi, kuid ei leia üksmeelt, kuidas neid rahastada, kasutada, NATO struktuuridega siduda. Lahkarvamused valitsevad USA ja Euroopa poliitikute vahel selleski, missuguseid taktikalisi samme kui kaugele minevate strateegiliste eesmärkide saavutamiseks on arukas astuda ?terrorismivastases sõjas?.

Probleemidest ei vabane Eesti ka NATO täisliikmena. Ei saagi vabaneda, sest see inimeste maailm, kus elame, ei ole seatud probleemideta maailmaks.

Hetkel kuum