EST-design: lootus või lootusetus?

Ka meie pikaajaliste traditsioonidega mööblitööstus pole selles osas erand. Miks?

Väikesemahulise disainituru tõttu on seni arengu osas märgatav eelis olnud tarbemööbli tootmisele orienteerunud ettevõtetel, kellel turg käe-jala juures. ELiga liitudes tuleb aga neil kodutanumalgi hakata tihedamalt konkureerima Euroopa suurettevõtetega. Keskmiselt kümme korda väiksemad tootmismahud ja tööviljakuse küündimine napilt viiendikuni ei anna meie tootjatele selles kaalukategoorias pikemas perspektiivis erilist lootust.

Küll aga oleks üheks võimaluseks ümber orienteeruda märksa keerulisemale, kaasaegsemat tehnoloogiat, suuremat vastutust, oskustööd nõudvale disainmööbli turule. Edukuse aluseks pole siin mitte suured tootmismahud, vaid eelkõige disainerite loomingust tulenev väärtus, aga ka toote kõrge kvaliteet ja väärikas imago.

Kuna disainiturul läbilöömine väikeste ja tundmatute kaubamärkidega pole reaalne, oleks võimalikuks lahenduseks eri ettevõtjate toodangu koondamine ühtse kaubamärgi alla. EST-designi kaubamärk/projekt ongi koostöös Eesti sisearhitektide liidu ja disainerite liiduga sel eesmärgil välja töötatud. Üldsuse silmis vajaliku usaldatavuse saavutamiseks hakkab projekti sihipärase suunitluse ja toodete valiku eest hea seisma erialaliitude esindajatest valitud nõukoda.

Teoreetiliselt võiks see ?kanderakett? olla kohe-kohe valmis disaini lennutamiseks orbiidile. Riigi poolt vaja vaid kütus sisse kallata ehk teisisõnu mitmeaastane sihtotstarbeline projekt rahastada.

Siin aga ongi ees juba tõsisem tupik. Nimelt pole majandust juhtivate struktuuride silmis kogu iseseisvusaja jooksul disaini mõistet olnud olemaski. Seni on Eestis loomata disainikeskus, mis peaks ala tegevust koordineerima ja arengu eest hea seisma. See võib olla üks põhjus, miks disaini väljund ühiskonda praktiliselt puudub. Strateegiliste algatuste keskuse tulevikufoorumilgi peeti tootmises oluliseks vaid teaduspotentsiaali rakendamist. Nii pole ka akadeemilisel tasandil intellekti analüütilis-sünteetilise poole kõrval disainile kui intellektuaalsele loovusele tuleviku kontseptsioonis väärtust omistatud, aga see on ju tegelikult olemas.

Disaini taoline ?pildilt kaotamine? on sotsialistlik rudiment ning seni kuni see nähtus kaasaegsetele väärtushinnangutele vastavalt ühiskonnas positsioneeritud ei ole, on meil väljastpoolt vaadatuna äratuntavalt endisi aegu meenutav lõhn juures. Mistahes disainklassi kaubamärgile väärikust ja respekti nõudva imago loomine sellelt foonilt on ülimalt raske, kui mitte võimatu.

Küsimuse teraval ülestõstmisel majandusministeeriumis tehtud otsus tellida disainialane uuring ja eksperthinnang Taanist, mis teostatakse pealegi nende endi kulul, oli kahtlemata hea mõte. Pole aga õige ise sel ajal lihtsalt käed rüpes istuda ja kõiges vaid Taani spetsialistide peale loota.

Otsus disainikeskuse moodustamiseks riigieelarveliste asutuste reale tuleb vastu võtta meil endil ja teha seda kohe. Majandusministeeriumi juurde aga moodustada erialaspetsialistidest töögrupp, kes tegeleks disaini integreerimisega tootmisse ning määratleks, sh ka välisekspertide arvamust arvestades, disaini rolli ning koha meie majanduse tulevikunägemuses.

Eero Jürgenson

sisearhitekt

Loov (disaini)mõte saab olla veduriks Eesti tööstusele kodus ja kaugemalgi. Lõpptarbija (koduturu ja kaugema ringi) tähelepanu äratamine eeldab selget nägemust, kuidas toimida.

Tänase seisuga on Eestis sellel suunal esimesed algatused sündimas, kuid puudub keskus, mis omaks ülevaadet, seoks ja arendaks nähtust nimega ?Eestis disainitud toode?.

Edukaks alguseks piisab, kui ühe lipu alla koguneb terve (võimalikult laiapõhjaline) ahel loojaid ? valmistajad-turustajad-majandusspetsialistid.

Mujal maailmas on edukaks osutunud valitsuse (finants)-toel sedalaadi käivitatud projektid.

Ajakirjanduse roll selle teema edasise kajastajana, arvamuste esitajana ja populariseerijana oleks tõeliselt tänuväärne.

Autor: Toivo Rande