Astmelise tulumaksu kehtestamise mõju

Pole kahtlust, et väikese sissetulekuga inimesed on Eestis tulumaksuga ülemaksustatud. On absurdne, et ka toimetulekutoetust saav inimene maksab oma maksustatava tulu igalt kroonilt 26 maksu, et siis hiljem toimetulekutoetust taotlema hakata. See on inimesele alandav ja majanduslikult ebaratsionaalne.

Astmeline tulumaks esindab tüüpilist sotsialistlik-kommunistlikku mõtteviisi, milles omaette eesmärk ei ole enam teatud hulga raha riigieelarvesse saamine, vaid teatud (ainult hädavajaliku) hulga raha jätmine inimeste kätte. Selle hädavajaliku summa suuruse üle aga otsustavad sellises ühiskonnas poliitikud. Tulemus on sotsialistlik ühiskond, kus kõigil on enam-vähem vilets elada. Keegi ei ole päris uppunud, aga kellelgi ei ulatu ninaots ka liiga palju üle veepiiri.

Astmeline tulumaks vähendab kihistumist ja pingeid ühiskonnas ning aitab maksukoormust jaotada nende vahel, kes on võimelised seda kandma.

Sõltumata sellest, kas riigis kehtib proportsionaalne või progresseeruv tulumaks, absoluutarvudes maksavad rikkad ikka rohkem. Ent progresseeruva tulumaksu pooldajate põhiargument on väide, et rikastel on olemas võimalus maksta veelgi rohkem, võrreldes sellega, mida nad maksavad proportsionaalse süsteemi tingimustes. Ka rõhutavad progresseeruva tulumaksu pooldajad sellele, et vaestel kulub suurem osa tulust primaarsete vajaduste rahuldamiseks. Kuid selline vaesuse olemus ongi! Riiklikul tasandil püütakse seda aspekti progresseeruva tulumaksu süsteemi regulatsiooni kaudu vaestele heastada ja heastamise allikas on rikkad.

Selle lähenemisega võideldakse rikaste vastu, kuigi peaks võitlema hoopis vaesuse vastu. Mõned teadlased käsitlevad progresseeruva tulumaksuga süsteemi sel juhul mitte kui subsiidiumit vaestele, kompenseerimaks väikest sissetulekut, vaid kui subsiidiumit äriringkondadele, kel tekib võimalus seeläbi maksta väiksemaid palku. Milleks maksta suuremaid palku, kui riik nagunii toetab alatasustatud töötajaid.