Maksukoormus on teisejärguline probleem

Keskmist maksukoormust peetakse oluliseks majandust iseloomustavaks indikaatoriks. Mida kõrgem on maksukoormus, seda suurem on riigi osakaal majanduses. Eestis on olnud palju juttu maksukoormuse vähendamisest ja selle initsiatiivi peamine ajend on olnud tööjõu maksukoormuse (eriti sotsiaalmaksu) kõrge tase. Hiljuti majandusministeeriumi ja konjunktuuriinstituudi Eesti konkurentsivõimet analüüsivas väljaandes on ära toodud, et tööandja makstavate sotsiaalmaksete osakaal sisemajanduse koguproduktis (SKP) on teiste uuringus võrdluseks toodud riikidega võrreldes Eestis kõige suurem. Mida tuleks sellest järeldada?

Enne otseste järelduseni jõudmist tuleb kindlasti vaadata veidi laiemaid indikaatoreid. Erinevate sotsiaalmaksete koormus on harilikult tööandja ja töövõtja vahel jagatud. Kui vaadata töövõtja sotsiaalmaksete koormust, on Eesti üks madalama sotsiaalmaksukoormusega riike. 2000. a moodustasid töövõtja sotsiaalmaksed kogu tööjõukuludest vaid 0,3%.

Ettevõtte konkurentsivõime aspektist vaadatuna ei ole tegelikult vahet, kas sotsiaalmaksu tuleb maksta tööandjal või töövõtjal. Sisuliselt on sotsiaalmaks üks ettevõtte tööjõukulude osa. Kui liita tööandja ja töövõtja maksukoormused kokku, avaneb sootuks teine vaatepilt ? Eesti sotsiaalmaksukoormus ei ole sugugi nii suur, kui esialgu paistab. Teistes riikides on töövõtja sotsiaalmaksete osakaal suurem.

Kui vaadata Eesti tööjõu maksukiilu (tööjõukulude ja netopalga vahe, jagatud tööjõukuludega), siis on see Euroopa Liidu keskmisel tasemel ja veidi kõrgem OECD riikide tööjõu maksukoormusest.

Liikudes tööjõu maksustamiselt üldisele maksukoormusele, tuleb tõdeda, et Eesti maksukoormus on isegi madalam kui arenenud riikides. Maksutulude osakaal SKPs oli 2000. a Eestis 34,4%. ELi riikide keskmine näitaja on 41,6% ja OECD riikide keskmine maksukoormus 37,4%. Mida siis tuleks Eesti maksupoliitikas muuta? Kas makse tuleks suurendada või vähendada?

Maksukoormus on kõigest üks paljudest majanduse mõjutamise vahenditest ja ühest vastust sellele, kas riigi väike osakaal mõjub majanduskasvule positiivselt või negatiivselt, tegelikult ei ole ega saagi olla. Normaalset kasvukiirust on näidanud nii madala kui kõrge riigi sekkumise määraga majandused. Seetõttu on kasvu maksimeeriva riigi osakaalu määramine majanduses mõttetu. Igale riigile on optimaalne maksude tase erinev, samuti on see erinev majandusperiooditi.

Olukorras, kus me ei tea, kas maksu alandamine või suurendamine toob kaasa positiivseid arenguid või mitte, on mõistlik jätta maksupoliitika selliseks, nagu see on. Üks asi, mida me enam-vähem kindlalt teame, on see, et stabiilsus on maksupoliitika puhul olulise positiivse mõjuga. Sellest printsiibist tuleks lähtuda. Pole ju mõtet praegu makse alandada ja siis hiljem tõdeda, et otsus oli vale ning reformide finantseerimiseks on vaja makse jälle tõsta.

Selle asemel, et arutleda teemal, milline on optimaalne maksukoormus, tuleks Eestis tegeleda pigem sellega, milline oleks optimaalne rahakasutus. Võrreldes arenenud riikidega on Eestil terve hulk reforme, mis vajavad elluviimist (nt haridus-, tervishoiu- ja haldusreform). On vähetõenäoline, et neid on võimalik ellu viia raha kulutamata. Samuti on selge, et efektiivselt kavandatud ja teostatud haridusreform on tööturu ja konkurentsivõime seisukohast lähtuvalt oluliselt mõjusam kui sellest loobumine ning majandusel omasoodu triivida laskmine. Seega peaks rõhuasetus olema suunatud sellele, kuidas muuta reformid võimalikult efektiivseks.

Maksukoormuse langetamise kaudu majanduse ergutamine ei ole tõenäoliselt efektiivseim tee majanduse elavdamiseks ? eriti sellises arengufaasis, kus reformide elluviimiseks on vaja mobiliseerida suuri rahasummasid.