5. detsember 2002 kell 22:00

Hea isu Korea moodi: meretäis faunat ja siidiussihautis tulikapsaga

Kohalikel elanikel oli asjast muidugi teistsugune arvamus, eestlaste huvi merevee temperatuuri peeti (ebaõnnestunud) naljategemiseks. Ette rutates ? kui asi ?tõsiseks? läks ja me ligi 20 kraadisesse vette tõesti ujuma läksime ? ei olnud see liig mitte ainult rannaäärsel promenaadil seisma jäävatele ja näpuga näitavatele kohalikele elanikele, vaid ka miniatuurset kasvu politseinikule, kes kogu oma kolmest fraasist (Don`t Swim, Dangerous, Too Cold) koosneva inglise keele käiku lasi, et ?talisuplejad? ruttu välja saada! Arvestades, et Busani tähtsaimal ? Haeundae - rannal kestab ametlik rannahooaeg vaid kaks kuud (juuli-august), siis võisid oktoobrikuised suplejad kohalikke ära ehmatada küll!

Aga muidu ei erine Busani kaldapealne oluliselt näiteks Malaga omast, vaid hieroglüüfidena näivad koreakeelsed kirjad (mis tegelikult polegi hieroglüüfid, vaid silpidena kokku sobitatud tähed) andsid tunnistust, et Vahemere asemel hoopis Jaapani merega tegu on.

Et Korea koolides olevat eelistatud jaapani ja hiina keel, siis pole inglise keel korealaste jaoks kaugeltki selles rollis, mis ta meil on. Inglise keele õpetamisel pandavat sealmail suuremat rõhku mitte kõne-, vaid kirjakeelele ja nii soovitatakse juhul, kui suhtlemisel aru ei saa, oma probleem hoopis paberile panna. Üldistades võib öelda, et eesti keelega saab Koreas hakkama peaaegu sama hästi kui inglise keelega ? rõhuv enamik inimesi ei saa kummastki mitte midagi aru!

Võõrkeeltega, sh inglise ja ka vene keelega (pole ju Vladivostok ja Sahhalin kuigi kaugel) on ühtteist peale hakata Busani sadamapiirkonnas, kus ilmselt kõik veidigi pikemaks ajaks Busani sattuvad eurooplased ära käia tahavad ? kasvõi selleks, et korrakski harjumuspärase(ma) köögiga kokku puutuda!

Korea köök erineb Euroopa omast kõvasti. Põgusa esmamulje saab juba lennukis, kui Korean Air`i stjuardess tavapärase ?euroeine? asemel koreapärase kandiku ette toob, tekitades ühe topsi sisu ja tulise vee segamisel supi, mis euroopaliku köögiga harjunuile võõrastust tekitab ? nagu oleks Kakumäe rannast vetikasegust vett ammutanud! Näib, et söögiks sobib praktiliselt kõik, mida merest leida on (konkreetne ?supp? koosnes nt merikapsast)!

Seda, et lõunasöök Korea moodi on midagi teistsugust kui Euroopas, saab aru juba restorani sisenedes, kus esmalt kingad ukse taha jätta tuleb. Järgmise ootamatusena selgub, et lauad on napilt poole meetri kõrgused, mida on vähe isegi korealaste väikest kasvu arvestades. Kui aga selgub, et toolide asemel tuleb istuda põrandale, siis ?loksuvad? mõõtmed paika.

Eriti arusaamatu roog on eurooplase maitse jaoks kimchi, mille tabavaimaks eestikeelseks vasteks oleks vast ?tulikapsas?. Sisuliselt on tegu hapukapsaga, mida tohutult pipardatud ja mida praktiliselt iga toidu juurde lisatakse. Et aga korealastel on meeldiv komme kõik road eraldi kausikestes ette anda, siis pole kuigi keeruline soovi korral ?tulikapsast? ignoreerida.

Lisaks eelpool kirjeldatud restoranidele on kõikjal Koreas tohutult kõikvõimalikke söögikohti, mille osade väljanägemine esmapilgul küll kõhedust tekitab (nt turgudel asuvad telgid ja letid), aga kus tegelikult praktiliselt kõik siiski söödav on. Tõsi, üks erand siiski on ? hautatud siidiussivastsed (ja nende lõhn) hakkavat vastu isegi noorema põlvkonna korealastele, välismaalastest rääkimata!

Erinevalt kümmekond aastat taasühendatud Saksamaast jaguneb Korea siiani kaheks ? kapitalistlikuks Korea Vabariigiks ja kommunistlikuks Korea Rahvademokraatlikuks Vabariigiks. Formaalselt pole viiekümnendatel aastatel toimunud Korea sõda tänaseni lõppenud, ehkki tänapäeval, kui kahe riigi vahelised suhted tasapisi tekkimas, piirdub vastastikune ?laskmine? enamasti vaid üle piirijõe suunatud valjuhääldajatest kõlava propagandaga ning mäenõlvadele üles seatud hiiglaslike ?teadetetahvlitega?.

Kuidas põhja pool, ei tea, kuid Lõuna-Korea oskab riigi kahes tükis olemisest ka teatavat kasu lõigata ning kahe riigi vaheline eraldusjoon on suurepäraseks turismiobjektiks. Kahjuks ei õnnestunud ära käia kuulsas Panmunjeomi külas ? ainsas kohas, kus kahel riigil mingigi otsene kokkupuutepunkt olemas (piiriala haldavad USA ametivõimud pidasid Eesti passidega turismigruppi liiga kahtlaseks seltskonnaks!). Küll aga tehakse piiri olemasoluga raha ka mujal piiritsooni ääres, kus piirijõe äärde on ehitatud terve ?observatoorium? turistidele üle jõe rahvademokraatia-poole näitamiseks ja samas asuva muuseumiga enese paremuse tõestamiseks. Kes omaaegses NSV Liidus elanud, tuleb kogu see propagandamasin üsna tuttav ette, mis siis, et erinevalt NSVList ei kiideta seal mitte sotsialistlikku korda, vaid vastupidi.

Hindamatu väärtusega abiliseks võõraste maade külastamisel on Lonely Planet ? nii olid Lonely Planeti Korea-teemalise köite toitlustamisteemalised leheküljed pea ainsaks vahendiks, mille abil vaid koreakeelse menüüga pubides enam-vähem soovikohast toitu tellida õnnestus (kui ei juhtu imet ja mõni inglise keelt valdav kohalik appi ei tule ? meil korra nii juhtus!). Ja veel! Nagu Lonely Planet soovitab, tasub neil Koreat külastavatel turistidel, kel raha hotelli tarbeks napib... sauna minna!!! 8000-9000 woni eest saab end puhtaks ja koos ülejäänud saunakülalistega sõltuvalt soovist kas mõnes soojas või külmas ruumis ka hommikuni silma kinni lasta ? pilt on üsna naljakas, kui kell 3 öösel terve korea perekond end leti alla magama sätib!

Suurlinnades (aga Korea linnad on suured ? Hani jõe ääres asuvas pealinnas Söulis üle 10 miljoni inimese, ?väikeses? Busanis ?vaid? 4 miljonit!) liikumisel on asendamatuks abivahendiks metroo. Meie seisukohast ülikeerulistes jaamanimedes orienteerumist hõlbustab asjaolu, et kõik jaamad on nummerdatud ja nii pole tarvis nende nimesid (nt Mongchontoseong, Chungjeongno või Yeongdeungpo-gu!) teadagi.

Täiesti vastuvõetava hinnatasemega on Koreas ka takso. Probleemiks on taas juhtide keeleoskus (täpsemalt oskamatus) ja hiigellinnades üsna tavaline kehv linna tundmine. Nii et pole ime, kui juht ühel hetkel koreakeelsed vandesõnad lendu laseb ning kolleegide käest teed küsima suundub.

Ootamatult keeruliseks protseduuriks võib osutuda valuutavahetus. Rahavahetuspunkte on üllatavalt vähe (vähemalt ingliskeelsena tähistatult). Abi võib saada hotellidest, suurematest kaubanduskeskustest ja loomulikult ka pankadest (kui vaid õnnestub aru saada, et tegu ikka pangaga on ? sageli kannavad needki vaid koreakeelseid kirju). Raha vahetamisel tasub kviitung alles hoida, sest selle abil saab riigist lahkudes wonid taas dollariteks tagasi vahetada.

Vägagi laialdaselt on kasutusel ka krediitkaardid ning sageli saab plastikrahaga hakkama ka väikestes turupoekestes (?turg? on sealmail üsna veniv mõiste, tähistades nii mereande täis pisikeste müügilettide rivi kui ka tippelektroonikast pilgel hiiglaslikku kaubakeskust).

Mobiiltelefoniga kokku kasvanud eestlasele teeb meelehärmi asjaolu, et GSM-telefoniga pole Koreas mitte kui midagi peale hakata. See ei tähenda küll mingilgi moel, nagu oleks Korea näol tegu mahajäänud urkaga, kus mobiilsidest ja internetist midagi ei teata ? pigem vastupidi. Internet on levinum kui Eestis (Söuli hotellis kuulus toa hinna sisse, Busanis tuli siiski aeg-ajalt wone masinasse lasta), ning mobiiltelefonegi kohtab praktiliselt iga korealase käes ? kuid need pole mitte GSM- vaid CDMA-telefonid! Samas pakutakse kohe lennujaamas täiesti mõistliku hinnaga renditelefoni, mis tähendab küll Korea telefoninumbri kasutuselevõttu.

Autor: Tõnu Ojala

Hetkel kuum