Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuni surm meid lahutab...
...kui lahutab. Aga mis juhtub, kui ei lahuta? Või ei lahuta rohkem, kui seda tegid erinevad iseloomud, arusaamad või harjumused eluski?
?Ma tahan näha, kuidas surnu pirni sööb,? karjub segaduses varieteeartist Paolino oma hukkunud partnerile ja naisele Carmelale, kes nii nagu elus, ei taha ka surnult alluda üldiselt omaks võetud reeglitele ning toimetab tühjas teatris tolmunud lavakardinate vahel ringi nii, nagu poleks midagi juhtunud. Ning kelle jaoks surmast suurem traagika on see, et ta ei tunne enam pirni maitset...
Ühelt poolt on imeline, et su igaveseks lahkunud armsaim ja lähedasim ikka ja jälle ?sealt? tagasi tuleb, teiselt poolt on see aga ka natuke õõvastav. Seda enam, et tema jaoks on piirid kadunud ja sinu jaoks mitte. ?Mis ma olen sinu meelest, mingi tont või?? küsib solvunud Carmela oma närveldavalt mehelt. Ja too, vaeseke, ei teagi tegelikult, mida vastata... See on natuke hirmus ja tegelikult hirmus naljakas ühekorraga.
Elmo Nüganeni ja Anne Reemanni duett Põrgulaval on vaimustav ja vapustav. Nagu ka näidend ise, mis kadestamisväärse kergusega balansseerib komöödia ja tragöödia vahel, rääkides kummalist lugu elust ja surmast, nendevahelistest piiridest ja piiride ületamisest. Taustaks ja raamiks Suur Armastus: mehe ja naise, inimese ja isamaa, looja ja osasaaja vahel.
Autor: Reet Weidebaum