Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Väärtpaberid võivad liikuda ka omapäi
1973. aastal hakkas Burton Malkielilt ilmunud raamatu ?A Random Walk Down Wall Street? tõttu koguma populaarsust teooria, mille alusel on väärtpaberite hindu võimatu ette aimata ehk nad liiguvad ilma mingisuguse sihita.
Malkieli kirjutatud raamat on püsinud senimaani enim müüdud finantsraamatute nimistus ning sellega häirinud kindlasti palju nii tehnilisest kui ka fundamentaalanalüüsist lugu pidavaid analüütikuid ja investoreid.
Antud teooria, mille esialgsed juured ulatuvad juba 20. sajandisse, kohaselt on tehniline analüüs (väärtpaberite minevikus toimunud hindade, käivete jms põhjal tuleviku ennustamine) mõttetu, kuna turg reageerib vaid avalikuks tehtud informatsioonile. Kogu informatsioon, mis on juba kõigile teada, on tuleviku ennustamise suhtes tähtsusetu. Samuti on Malkieli arvates aja raiskamine ka ettevõtete fundamentaalne analüüs. Ta tõestas seda raamatus statistikaga, mille kohaselt enamik fondijuhte ei suuda oma fondidega lüüa turu keskmist tootlust, näiteks Standard & Poor?s 500 indeksit. Teooria usub, et aktsiahindade muutused on üksteise suhtes sõltumatud, kuid pikema perioodi vältel säilitavad aktsiad oma tõusva trendi. Võimalus, et väärtpaber tulevikus tõuseb, on aga sama suur kui langemine. Kokkuvõtvalt tähendab see, et väärtpaberid liiguvad sihitult ja ettearvamatult.
Selle koolkonna investorid usuvad, et ilma lisariski võtmata on võimatu turu tootlust ületada.
Malkiel ütleb oma raamatus pidevalt, et pikaajaline väärtpaberite ?osta ja hoia? strateegia on kõige tulusam ning investoritel pole mõtet väärtpaberite ostmist ajastada.
Ehkki paljud investorid usuvad Malkieli teooriat, arvavad paljud, et investeerimismaastik on viimase 30 aastaga pärast vaatluse all oleva raamatu kirjutamist palju muutunud.
Tänapäeval on kõigil kiire ja kerge ligipääs informatsioonile ja aktsiagraafikutele, mistõttu investeerimine pole juba ammu vaid privilegeeritud investorite mängumaaks.
Aktsiate omatahtsi liikumise teooria pole olnud populaarne ka Wall Streetil. Arvatavasti sellepärast, et see on hukka mõistnud analüüsi ja aktsiate noppimise teooria ehk Wall Streeti alustalad.
On loomulik, et ei seda ega ka teisi investeerimisteooriaid kellelegi peale suruda pole mõtet. Täpseima vastuse antud teooria kohta annab aga tõenäoliselt B. Malkieli raamat.