Fini? paistab, aga udu ei haju

Oi sa jeerum, kus Euroopa Liidu Kopenhaageni tippkohtumise eel on läinud närviliseks tõmblemiseks. Kui kõik peaks lõppema õnnelikult ja 10 uut riiki saama tippkohtumisel kutse rikkasse euroklubisse, oleks see tõeliseks krooniks neli aastat peetud läbirääkimistele. Ja muidugi suureks tunnustuseks nii ELi eesistujamaale Taanile, kes selle nimel on tõesti hirmsat vaeva näinud, kui ka Eesti läbirääkijatele eesotsas Alar Streimanniga, kes lõpuponnistuses oskavad ehk Eestile võimalikult head ühinemistingimused välja kaubelda.

Kerge see igatahes ei ole. Viimastes eriti rasketes küsimustes - põllumajandus- ja rahaasjades - olid kandidaat- ja liikmesriikide seisukohad muutunud sedavõrd jäigaks, et Taanil tuli surnud punktist ülesaamiseks appi võtta kavalus ja minna järeleandmistele, mida mitu mõjukat liikmesriiki, näiteks Saksamaa, on pidanud liiga heldekäeliseks. Aga võta näpust, ka kandidaadid ja eriti neist suurim, Poola, kirtsutasid ikkagi nina.

Selle peale põrutas ELi eesistujamaa Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen: juhul kui kandidaatriigid ELi pakutud rahapaketiga rahul ei ole, puhuvad nad pilli lõhki ja laienemine lükkub mitmeks aastaks edasi.

Poola peaminister Leszek Miller, keda koalitsioonikaaslase, talunike partei ja rahva rahulolematus sunnib mängima kõrget mängu, pole ka papist poiss ja tuiskab mööda Euroopa pealinnu ringi, viimati kohtus ta Roomas Silvio Berlusconiga, et paremaid tingimusi välja kaubelda.

Taani loodab kompromissile jõuda selle nädala algul ministrite voorus, Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderi väitel on see asjatu lootus, sest põhiasjad tuleb tema sõnul jätta tippkohtumise otsustada. Järelikult on jälle oodata viimase hetke vinget lehmakauplemist ja pikkade nugade ööd, nagu öeldakse ELi kõnepruugis. Ainukest lohutust pakub see, et ajas tagasi vaadates on ELi liidrid üldiselt kõigist niisugustest katsumusteöödest elegantselt välja tulnud. Ehk ka seekord.