Millest mõtled, tulevane pensionär?

Vihm peksab vastu aknaruute. Tuba on pime, külm ja veidi nagu niiskegi. Järjekordne päev on alanud.

Kell on üheksa ning sotsiaaltöötajad saadavad meid välja. Uksed on meile avatud taas õhtul. Korjan oma kodinad kokku ning sean koos paari saatusekaaslasega sammud turu poole. Eile oli mul hea päev, ühest maja hoovist leidsin lastelelu, prügikastist sain mitu head purki- 2 pooleliitrist, 5 kolmveerandilist ning mõned kaheliitrised. Endise elukoha lähedal elav proua lubas oma kuurist võtta vanu riideid ja jalanõusid, mõned vanad majapidamisriistad ja korvi kartulitega.

Sean oma kauba, kivimüürile ning jään ootama. Mööduvad inimesed. Neid on mitmesuguseid: üks tõttab mööda pea kuklas ja nina taeva poole, teine heidab kaastundliku pilgu ja vahel silmitseb kaupagi, mõni vaatab vihaselt ja pomiseb midagi pahatahtlikku, teinekord öeldakse otse näkku.

On juba lõunatund, müüa pole saanud veel midagi. Juurde astub keskealine naine koos pisikese plikatirtsuga. Naine ulatab mulle raha, võtab korvi kartulitega.

Mööda läheb üks kena tütarlaps, küllap mõni lõpuklassi õpilane või tudeng. Pöörab end ringi ning tuleb minu juurde. Naeratab kenasti ja sõnab: ?Olen ammu tahtnud küsida, miks te siin olete? Kas tõesti keegi ostab siit midagi, mida pakute? Ei, ma ei küsi paha pärast! Lihtsalt mõtlen, et miks te raikate oma aega. Ilm kah jahe ja vihmane.? Tunnen klompi kurku tõusmas. ?Mis parata, kena neiu. Sellest on nüüd juba 5 aastat, kui mu poeg ja mees autoavariis elu kaotasid. Ilm oli samasugune nagu praegu ning vastusõitja purjus. Aasta pärast kaotasin töö. Korterist tõsteti välja, kes ikka võlglast tahaks pidada. Veidi aega elasin tuttavate juures aga piinlik hakkas. Sugulasi pole. Vahepeal magasin kus juhtus. Tänu heade inimeste abile leidsin tee kodutute varjupaika, kus elan praegugi. Ega sealgi kerge pole. Hommikuti üheksast saadetakse meid sealt välja ning tagasi lastakse alles õhtul üheksa paiku. Pensionini on veel kaks aastat, kui ainult tervis vastu peaks. Ega seda kaupa keegi ostagi, mõnikord harva ainult. Mõne krooni ikka saab ja midagi peab ju ometi tegema. Pensioni eest ehk saaks üürida toanurgakese. Vaat nii kulla laps, käib elu meie riigis.? Tütarlapse silmanurkadesse ilmuvad pisarad. Ta jääb vaatama villaseid sokke ja ostab need. Pakub 10 krooniste sokkide eest 50 krooni ja kiirustab edasi.

Ilm muutub hämaramaks- saabub õhtu. Näen möödumas poisikest. Väriseb teine külmast. Olen teda siin varemaltki näinud. Hüüan ta enda juurde ning surun talle kaenlasse kampsuni. Kriimunäoline poisike vaatab mulle tänulikult otsa ja jookseb siis minema. Tänavanurgalt hõikab veel: ?Aitäh, tädi!? Aeg on minulgi minna.

Vaatan klassiaknast välja, sajab lörtsi. Matemaatikaõpetaja aitab meil tahvlile lahendada ühte ülesannet, mis ka eksamiülesannete hulgas võib olla. Ma ei saa keskenduda. Tuleb meelde memmeke, keda eelmisel nädalal turuväravate taga kõnetasin. Kas ka sellise ilmaga seisab ta seal, koos nende teistega? Meie alevikus kodutuid pole. Kes suudaks neid aidata? Ega vist keegi.

Koduteel astun läbi Hansapangast ning sõlmin kohustusliku pensionikindlustuse. Selle, millest koolis räägiti. Hea, et see kohustuslik on. Osadel klassikaaslastel on see juba tehtud.

Esseevõistluse ?Enne targaks, siis rikkaks? vanema vanusegrupi III koha töö

Essee on avaldatud lühendatult. Võitluse korraldasid Rahandusministeerium ja HEX Tallinn

Autor: Evelyn Mäeorg