Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kapitali vajadus ettevõttes
Ettevõtte kapitali- ja ka laenuvajadus seondub otseselt tema kavandatud finantseerimisstruktuuriga. Ka ettevõtete kapitali kättesaadavus johtub ennekõike nende endi tugevusest ja perspektiivikusest.
Viimaseil aastail on suuremad, s.o börsiettevõtted võtnud laenu tagasihoidlikult, sest nad on eelistanud finantseerida varasid omakapitali kaudu. Kuna tegemist on perspektiivsete (äriplaaniga) ettevõtetega, mille finantsmajanduslik olukord on suhteliselt hea, pole neil ka probleeme omakapitali hankimisega (aktsiaemissioonid) ega ka pangalaenude saamisega.
Pangad teevad meelsasti tugevate ettevõtetega koostööd, mistõttu ka ettevõtted ise hindavad laenude kättesaadavust pankadest väga heaks. Olulisem on, et suurte ettevõtete puhul ei kerki laenutagatise probleemid kunagi teravalt esile.
Rahastamisvõimalused on paranenud, alanenud on nominaalsed intressimäärad. Lisaks pangalaenudele on tekkinud ka teisi finantseerimisvorme (nt liising- ja faktooring), koostöös sihtasutustega on välja töötatud laenutooted väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Vaatamata võimaluste paranemisele on väike- ja keskmise suurusega ettevõtete ligipääs võõrkapitalile üldiselt piiratud.
Pank on äriettevõte, mis on huvitatud oma rahapaigutuste kõrgest tootlusest ja kulude (sh laenukahjumite või laenutehingutega seotud riskide) vähendamisest. Pankade intressivahe on viimasel ajal oluliselt alanenud, 2%ni 2001. a. Pangad tegelevad palju tõsisemalt oma riskide, sh krediidiriski juhtimisega (üks põhjus on välisomanike rangemad nõuded), mistõttu pankade laenupoliitika on konservatiivsem. Peale selle võivad pangad kasutada tulu teenimiseks alternatiivseid madalama riskiga allikaid, nt investeeringuid välismaiste keskvalitsuste võlakirjadesse.
Sel taustal on arusaadav, et panku huvitavad eelkõige elujõulised, heade tagatiste, kompetentse juhtkonna ja korraliku raamatupidamisega ettevõtted. Kuid põhilised probleemid väike- ja keskmise suurusega ettevõtete võõrfinantseerimisel algavad siiski äriplaanidest ja tulevikunägemustest.
Meie küsitlus vabalt valitud 50 väiksema ettevõtte (asuvad väljaspool Tallinna) kohta näitas, et 38 juhul võis lähema paari aasta jooksul äriprojekt lõppeda, kuid uut varuks ei olnud. Vaid 9 ettevõtet olid kindlad äriplaani jätkuvuses vähemalt 6?8 aasta jooksul. Selge, et taolistel ettevõtetel, kel puudub perspektiiv, on ka finantsolukord suhteliselt ebastabiilne ja siit raskused laenude saamisel. Kes tahab laenata lõppeva äriprojektiga ettevõttele?
Probleem on laiem, kui käsitleme ettevõtteid, panku ja majandust tervikuna. Nt ettevõtete võlakordajad (kohustused/varad) on langenud 1997. a (54,1%) kuni 2000. a (46,4%).
Ühelt poolt näitab see ettevõtete finantseerimisstruktuuride muutumist omakapitali kasuks (mõnel juhul ilmneb üleinvesteerimise tundemärke), teisalt seda, et absoluutsummades hakkab ettevõtete laenuvajaduse kasv maha jääma SKT kasvust.
See võib tekitada meie pankadele probleeme. Pangad võivad muutuda liigselt likviidseks. Juba praegu püsib pankade likviidsete varade osakaal bilansis tublil 25% tasemel. Seega pangad ise tunnevad vajadust analüüsida potentsiaalseid laenu vajavaid ettevõtteid.
Selleks, et uurida Eesti ettevõtete ja pankade laenusuhteid, tegi Tartu Ülikooli ärirahanduse ja investeeringute õppetool mudeli võõrfinantseerimise mõjususe uurimiseks (IDF-mudel). 2001. a uuringute kohaselt oli Eesti börsiettevõtete võõrfinantseerimise mõjususkoefitsient keskmiselt tublisti alla 0,28, kuid väike- ja keskmise suurusega ettevõtete puhul tugevalt üle 0,4, sageli vahemikus 0,6?0,8. Tähendab, just väike- ja keskmise suurusega ettevõtted on liigselt laenukapitalist mõjustatud.
Kui mõjususkoefitsient on alla 0,28, võib seda pidada heaks, isegi väga heaks; vahemikus 0,28?0,4 rahuldavaks ja pigem heaks; üle 0,4 pigem mitterahuldavaks.
Kui koefitsient on alla 0,28, rahuldatakse investorite nõutavad tulunormid täielikult, ettevõte töötab kõrge tulususega. Tal ei teki probleeme lisakapitali hankimisega ? omakapital domineerib laenukapitali üle. Suur osa ärikasumist võib minna omanikele, kuid seda võidakse ka reinvesteerida, mistõttu ettevõttel on head kasvuperspektiivid. Te-ma turuväärtus kasvab pidevalt.
Kui koefitsient on vahemikus 0,28?0,4, rahuldatakse investorite nõutavad tulunormid nii, et nende vahel ei teki märgatavaid konflikte ja investorid ei domineeri üksteise üle. Ettevõtte kasvuperspektiivid võivad olla rahuldavad või isegi head. Täiendava kapitali hankimisel ei teki raskusi. Taolisel ettevõttel on rahuldav väärtuskasv.
Kui koefitsient on üle 0,4, töötab ettevõte suhteliselt madala tulukusega, mistõttu laenuandja nõutav tulunorm küll rahuldatakse, kuid mitte omanike nõutav tulunorm. Sellest võib tekkida omanike rahulolematus. Domineerib laenukapital ja laenuandjate diktaat ettevõtte üle (laenuandja nõuab lisagarantiisid ja esitab eritingimusi), millest võivad sugeneda ka firma ja investorite vahelised konfliktid. Ettevõttel võib tekkida tõsiseid probleeme lisa-kapitali hankimisega. Firma kasvuperspektiivid on pärsitud ? suurem osa ärikasumist läheb intressideks. Võivad tekkida negatiivsed vaba raha vood ja negatiivne raha konversioonitsükkel. Harilikult hakkab ettevõtte turuväärtus langema.
Tugevate ettevõtete puhul, kus IDF-koefitsient oli alla 0,28, suhtlesid pangad ja ettevõtted kui võrdsed partnerid. Halb oli aga olukord väikeettevõtete puhul, kus IDF-koefitsient oli üle 0,6 ? seal domineeris pank täielikult ettevõtete üle. Halvaks tegi olukorra veel see, et pangad esitasid neile laenu väljastades palju eritingimusi, mistõttu mõne väikefirma kasutatava lühiajalise laenu aastaintressimäär võis tõusta 30%-ni. Sellistes tingimustes polnud ettevõtete edasine areng enam mõeldav.
Nüüdisajal vajavad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted kompleksset abi (äriplaanide, finantside korraldamise, marketingi alal, erifondide ja garantiide süsteemi kujundamine), mis väljendub konkreetsetes meetmetes (vt tabel 1).
Karm tõde on, et Eesti ettevõtete finantseerimisstruktuurid kujunesid välja stiihiliselt, neid pole keegi püüdnud viia teaduslikele alustele. See raske töö seisab meil ees.
Autor: Vambola Raudsepp