K-rauta juht Peeter Raudsepp ei pelga ebapopulaarseid otsuseid

Soome suurimasse kaubanduskontserni kuuluva K-rauta juht Peeter Raudseppa sõnul peab hea juht vajadusel julgema ka üksi või vastu oma meeskonnaliikmete arvamust otsustada.

Siis tuleb kogu vastutus enda kanda võtta ja loota, et millalgi tõdevad ka teised, et see oligi õige otsus. Vajalikul hetkel otsustamata jätmine on ohtlik ja röövib ka palju aega. peab on alati valmis kõikvõimalikeks sündmusteks ja julgeb tavapäraseid piire muuta, teades, et ?copy & paste? olukordi pole olemas.

Piisavalt. Ikka ?maassa maan tavalla? nagu soomlane ütleb.

Eriline isiklike eesmärkide seadja ma pole, kuigi firma eesmärke ja oma tegevust selles planeerin alati. Aasta kuni kahe peale on võimalik visioone üsna täpselt luua. Viiest aastast või pikemast perioodist peab olema ka mingi nägemus või arusaam. Minu põhiline eesmärk on aga olla avatud. Olla alati valmis kõikvõimalikeks sündmusteks ja kõikvõimalikeks muudatusteks ning mitte kunagi ennast liiga kitsalt ära piiritleda.

Mida aeg edasi seda rohkem mulle tundub, et suuri ootamatusi on vähem. Olen mõelnud, et keskkooli lõpetamine, ülikooli sisseastumiseksamid ja juhilubade eksam ühel ja samal suvel, nii karmi katsumust polegi elus enam olnud. Kõik oli siis ühel kaardil: kui ebaõnnestud, on vene sõjavägi ja peale seda ootab vabrikutöölise karjäär! Hiljem on kõik tundunud hoopis lihtsam.

See on küsimus mida ma oma meeskonnaliikmetele sageli esitan. Arvan, et motivatsioonil on ikka eneseteostamise maik küljes. Seda väga lihtsalt ja materiaalsete kategooriatega ära seletada ei saagi. Pigem on see tahtmine elust õppida ja õpitut ka edukalt rakendada.

Ülikooli läksin selle teadmisega õppima, et minust kaubandusinimest ei saa, sest kaubandusvaldkond on mulle midagi vastuvõetamatut, mida ma põlgan ja millest tahan end oluliselt distantseerida. Kui mõelda, missugune nägi kaubandus välja stagnaajal ja et mõistet klient tollal sisuliselt polnudki, siis täna see mõte mind ei üllatagi. Rahanduse ja krediidi eriala valisin seetõttu, et see eriala tundus minu jaoks parasjagu universaalne. Käitusin põhimõttel, et ole valmis kõigiks elus ettetulevateks sündmusteks ja ootamatusteks. See oli eriala mida õppides võid hiljem töötada pangas, äriettevõttes, riigi- või omavalitsusorganis. Ja miski ei piiranud sealt ka kaubandusse minemast, õpi vaid konkreetse valdkonna spetsiifika juurde.

Kaubandus oli muutunud atraktiivseks ja kui valdkond kiiresti arenevaks. See pakkus ka võimalusi töötada mulle hästi sobivates organisatsioonides. Need olid piisavalt suured organisatsioonid, mis vajasid uute arengustsenaariumite loomist ja elluviimist. Ent tegelikult kaubandusfänn ma pole. Minu arvates muutub kaubandus aasta-aastalt ja sellest et huvitavamaks, on asi väga kaugel. Üha enam on kogu maailmas kõik tooted, nende hinnad, kauplustekontseptsioonid ja teenindusstandardid ühesugused. Kaupmehehinge kohtab vaid vanakraamipoes või kuskil reisil olles mõne tänavakaubitseja juures, mitte tänapäeva standardiseeritud kauplusteketis.

Mis on suurim erinevus teie kui praeguse ja teie kui algaja juhi vahel? olukordi pole olemas. Täiesti ekslikult arvasin veel mõni aeg tagasi, et kõik see mida oled kunagi õppinud ja töös kogenud, et kõik see on pärast enam- vähem muutmatul kujul rakendatav. Ega ikka ei ole küll. Pigem on õppida negatiivsetest kogemustest kui positiivsetest. Sellest on küll valus õppida, aga õpetlik. Eks see julgustab ka rohkem katsetama.

On teada, et reeglid on niisugused ja tavaliselt äriloogika järgi käitutakse nii - ma arvan, et see on kõige parem retsept kuidas olla ise koos juhitava organisatsiooniga keskpärane. Alati tuleb teha piisavalt teistest erinevalt. Kuulata küll soovitusi, kuid tihti selleks, et need täitmata jätta, tehes hoopis midagi muud. Peab olema julgus tavapäraseid piire muuta. Heal juhil on ka oma meeskond.

Peab olema julgust ja tahet vastutust võtta. Kõik asjad tuleb alati lihtsalt välja öelda ja täpselt nii nagu nad on. Juhtimine on paljuski suhtlemisele rajatud ettevõtmine.

Tähtis on, et inimesed sinust aru saavad ja sina teistest inimestest, mingit spektaaklit pole vaja korraldada. Tuleb julgeda vajadusel ka üksi või vastu oma meeskonnaliikmete arvamust otsustada. Siis tuleb kogu vastutus enda kanda võtta ja loota, et millalgi tõdevad ka teised, et see oligi õige otsus. Vajalikul hetkel otsustamata jätmine on ohtlik ja röövib ka palju aega.

Üks väga suure juhtimiskogemusega mees on öelnud, et äris ongi otsustamine alati valimine kahe halva vahel. Võimalikku suuremat halba tuleb osata ette näha. Konkreetsetes valikutes ei pruugigi ideaalset olla.

Tavapäraselt käituma on valmis iga teine otsustaja ja see mõtteviis pole minu teada kellelegi edu toonud. Edu põhiküsimus on selles kuivõrd suudad tavapärasest erinevaid edukaid lahendusi luua.

Rohkem tean küll neid mis on probleeme tekitanud, aga võib-olla on toetanud see, et olen alati üritanud erinevaid olukordi lihtsustada ja arusaadavaks teha. Olen püüdnud mõelda kontseptuaalselt.

Arvan, et pelgalt koolitustest ei piisa. Võib ju taas paar kaubandus- või turundusalast koolitust läbi käia või raamatuid lugeda, kuid need ei käsitle, kuidas Eesti turul selles arengutempos ja selles konkurentsikeskkonnas oma eesmärke saavutada. Minu parim kogemus on suhelda oma ala parimate juhtidega. Koos töötamine näiteks Andres Haaveli, Tarmo Noobi ja Urmas Pastarusega on andnud unikaalse kogemuse.