Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hoonestusõigus aitab uue kodu odavamalt kätte
Hoonestusõigus (HÕ) on õigus omada ehitist võõral maal, ehk piltlikult öeldes ? HÕ ema on omandiõigus ja isa rendiõigus, kusjuures laps on pärinud mõlema positiivsed omadused.
Kinnisvara hoonestusõigusesse suhtutakse tihtipeale umbusklikult, kuna sellest teatakse vähe, asjatundmatud samastavad selle tihti ehitusõiguse või ehitusloaga. Tegelikult mingit põhjust hoonestusõigust karta pole, pigem vastupidi.
Hoonestusõiguse puhul on tegemist kinnistuga, mida saab müüa, pantida, pärida
HÕ on kinnistu teisel kinnistul (kinnisasjal). Sisuliselt on hoonestusõiguse omanik ehk hoonestaja justkui rentnik, kinnisasja omanik rendileandja. Kuid rendiõigus on võlaõiguslik suhe, hoonestusõigus asjaõiguslik suhe, seega oluliselt suuremate garantiidega nii hoonestaja kui maaomaniku jaoks. Hoonestaja õigused on kaitstud samavõrd nagu iga teise kinnistuomaniku õigused. Hoonestajal on õigus hoonestusõigust müüa, pantida, koormata servituutide, reaalkoormatiste ja ostueesõigusega. Kinnisasja omanikult nõusoleku küsimine nendeks tehinguteks on vajalik vaid juhul, kui selline nõue on kinnistusraamatusse sisse kantud.
Hoonestusõiguse tähtajaks on 36?99 aastat, sellest peaks jätkuma mitmele põlvkonnale. Seaduse tekst ütleb, et hoonestusõiguse tähtaja lõppedes muutub ehitis kinnisasja oluliseks osaks, st läheb kinnisasja omaniku omandisse. See oleks muidugi kurb. Aga samas annab seadus ka soovituse juba hoonestusõiguse seadmisel selleks puhul kokku leppida _kinnisaasja_ omaniku poolt hoonestajale makstava tasu hüvitamises või hoonestusõiguse tähtaja pikendamises. Nii et tark hoonestaja, kes on seda osanud nõuda, peaks end küll turvaliselt tundma, samuti tema järeltulijad. Hoonestajal oleks nutikas nõuda ka ostueesõigust kinnisasja võõrandamisel, see tähendaks juhuse ja huvi korral kinnisasja omanikuks saamise võimalust.
Hoonestusõiguse eest tuleb maksta tasu, mille suurus ja hilisemad muutmise alused lepitakse kokku omaniku ja hoonestaja vahel. Tavaliselt makstakse tasu perioodiliselt, kuid keelatud ei ole ka ühekordne tasu maksmine nö ette.
Perioodiliselt makstava hoonestusõiguse tasu korral kantakse tasu maksmise kohustus reaalkoormatisena kinnistusraamatusse. Küllalt tavapärane ja mõttekas on hoonestusõiguse tasu muutumine siduda maa maksustamishinnaga, see annab kinnisasja omanikule garantii, et hoonestusõiguse tasu ei jää ?ajast maha?. Hoonestaja jaoks on regulaarse tasu maksmine hea võimalus hajutada rahavooge ja vähendada esialgse investeeringu suurust.
Ühekordse tasu suurus on, teoreetiliselt, kogu hoonestusõiguse perioodi regulaarsete maksete nüüdisväärtus ja peaks olema ligikaudu võrdne kinnisasja turuväärtusega. Võib öelda, et vahe omandi- ja hoonestusõiguse väärtuse vahel on vaid psühholoogiline, st vahe seisneb peremehetundes. Kahjuks on seda raske rahas mõõta, kuid arvata võib, et elamukruntide puhul, seega siis eraomanike puhul maksab see tunne rohkem kui ärikruntide puhul, kus omaniku suhe varaga on tavaliselt kaudsem.
Nüüd võib tekkida küsimus, et kui HÕ hoonestajale nii kasulik on, siis mida maaomanik võidab. Põhine kasu on muidugi stabiilne sissetulek ja omanikukohustuste puudumine. Kui omanikul peaks tekkima soov ise maad kasutama hakata, siis on see komplitseeritud pika tähtaja ja hoonestaja õiguste tõttu. Seetõttu ongi HÕ seadmisest enam huvitatud avalik sektor, kellele HÕ on üheks sobivaks maakasutuse reguleerimise vahendiks.
Omavalitsused saavad HÕ seadmist kasutada ka maapoliitika instrumendina, Põhjamaades on seda aastakümneid edukalt rakendatud. Stabiilsetest tuluvoogudest olulisemaks muutub siis maksumaksjate ligimeelitamine. Eestis on hoonestusõigust elamuehituses veel väga vähe kasutatud, ja sellest on kahju. Ainukese näitena meenub Tallinna Linnavalitsuse Aaviku projekt. Esialgne kokkuhoid krundi (jääb maksmata) ostuhinna arvel on märkimisväärne. Maksab ju tüüpiline eramukrunt Tallinnas 300 000?500 000 krooni, moodustades kuni kolmandiku hoonestatud kinnistu väärtusest. HÕ aastatasu on suurusjärgus paartuhat krooni.
Autor: Veronika Ilsjan