Uksed lahti või pood kinni

?Mul on tähtis poliitiline missioon,? ütles Eduardo Amadeo, kui ta määrati Argentina suursaadikuks Washingtonis. ?Ma võin selgitada meie üleminekuperioodi.? Argentina ei vaja aga diplomaatide selgitusi. See ei vaja napi raha raiskamist kahtlase väärtusega diplomaatia peale, igatahes mitte siis, kui riigil pole agentuuri, mis aitaks Argentina ettevõtjatel kaupu välismaale müüa. Summa, mida Argentina oma diplomaatidele kulutab, on sama suur, kui Iirimaa kulud Ekspordiarendamise Agentuurile, mida Argentina pole kunagi vaevunud looma.

Teiste diplomaatidega rääkimise asemel peaks Argentina suursaadik USAs rääkima USA supermarketitega, veendes nende juhatajaid Argentina kaupu ostma ja korraldades nende kohtumisi oma riigi väikeettevõtjatega. Ta ei tohiks kopeerida seda, mida on võimelised tegema Argentina president või välisminister. Diplomaatia on tähtis, kuid ekspordi arendamine, kaubamajade külastamine ja ostjatega rääkimine on veel tähtsamad. Euroopa toidukauplused on tulvil Iisraeli kaupadest, kuid kui sageli näevad ameeriklased Argentina loomaliha või teisi kaupu?

Argentina majandus avanes viimastel aastatel märkimisväärselt, hoolimata rangetest vahetuskurssidest, mis muutsid ekspordi keeruliseks. Kogueksport kahekordistus aastatel 1991-2001 12 miljardilt USA dollarilt 25 miljardini, kusjuures tööstuseksport kasvas 3 miljardilt 8 miljardini.

Numbrid jäid aga väga väikeseks. Argentina on sellise suurusega majanduse kohta hämmastavalt suletud. Eksport ei ületa 10 SKTst ja valmiskaup moodustab üksnes kolmandiku ekspordist. Brasiilia, mis on kaheksa korda suurem, ekspordib 12 oma toodangust ja 57 sellest on valmiskaup. T?iili ekspordib peaaegu 30 toodangust. Mõned Euroopa väikeriigid lähenevad 50 protsendile.

Pole siis ime, et Argentina praegune kriis on nii karm. Majanduse see osa, mis suudab luua välisvõla tagasimaksmiseks vajalikke eksporditulusid, on liiga väike. Kui riik jõuab selleni, et kogu eksporditulu kulub riigivõla teenindamiseks ja ekspordisektori suurus on fikseeritud, pole enam millegagi importkaupade eest maksta. Seega kuivab import kokku ja majandus seiskub. Mida avatum on majandus, seda lihtsamalt saab seda lõksu vältida.

Muidugi saavad kõik riigid lõpuks kriisist üle, aga küsimus on selles, mil moel. Argentina seisab nüüd silmitsi valikuga, mis on nii majanduslik kui poliitiline. Valitud arengutee määrab riigi tuleviku paljudeks aastateks. Seega on üllatav, et see valik ei ole poliitilise debati keskpunktiks praeguste presidendivalimiste kampaania ajal.

Praegusest soost väljatulemiseks on kaks teed. Üks on vana mudel ? reaalpalkade ja tarbimise taastamine. Praeguse kriisi ahastavast vaatenurgast nähtuna tundub see mudel olevat unelm. Selle rakendamisel hakkab Argentina aga 3-5 aastaga välja nägema täpselt nagu riik, mida me oleme alati tundnud ? suuremas osas suletud majandus, mis jääb ohtlikult haavatavaks välistele vapustustele.

Alternatiiv on selle unikaalse võimaluse kasutamine, mida praegune peeso väärtuse vähenemine pakub, lastes konkurentsivõime kasvul kesta piisavalt kaua, et nihutada ressursid ekspordisektorisse. Muidugi pärsib see reaalpalku ja tarbimist, kuna peesotulude tõusu kasutatakse ekspordisektori laiendamiseks, mitte vajalike investeeringute finantseerimiseks. See viib uute ettevõtete loomiseni ja olemasolevate ümberseadmestamiseni. Lõpuks viivad laiema ekspordisektori tulud reaalpalgad ja tarbimise üles.

Lühidalt peab Argentina majandus avanema või riskeerima likvideerimisega. Poliitika võib sellele kaasa aidata. Ühiskondlike teenuste hinda külmutatuna hoides võidaks valitsus kahel rindel: inflatsiooni hoitaks kontrolli all ja muutunud stiimulid nihutaksid investeeringud sisemajandusest ekspordifirmadesse.

Vana mudeliga tuleb kasum kiiremini, kuid pikaajalised mõjud on sünged, sest majandus jääb koormatuks samade probleemidega, millega see on vastamisi seisnud aastakümneid.

Alternatiiv on tulevikku vaadata ja küsida, millist riiki argentiinlased tulevastele põlvedele tahavad pärandada. Vastuses sellele küsimusele ei tohiks olla kahtlust, v.a poliitikute mõtteis, kes keelduvad presidendivalimistest kaugemale mõtlemast.

Autor: Alberto Alesina