17. detsember 2002 kell 22:00

Kunst ja raha pole vastandid

Esiteks peaksin ühelt poolt tänama Äripäeva selle eest, et minu Postimehe artiklist valiti tsitaat, teisalt peaksin hoiatama selle kontekstist välja rebitud lause vääriti mõistmise eest, kuna muud meediakanalid on seda samuti võimendanud (vt ÄP ärilause 17.12).

Kõik sai alguse sellest, et Kunstimuuseumi näitusel ?Kapital?, kus on eksponeeritud viimase seitsme aasta jooksul Kultuurkapitali rahade eest ostetud teosed, on väljas võrdlused: Kulka on toetanud selle aja jooksul muuseumi oste kolme miljoni krooni eest. See on sama raha, mille eest saaks osta 9 cm2 Van Goghi maalist, saata terve Riigikogu 20 päevaks Taisse, palju saaksid Narva elanikud endale saapataldu!, võiks osta 752 tonni kartuleid jne. Minu järeldus oli, et ühe eesti kunstniku taiese hind oleks sel juhul kolm tonni kartuleid. Väärtõlgenduse oht on selles, et näete, üks juhtivaid kunstikriitikuid, rektor ise ütles, kui tühine on see meie kunst, mille tarvis tahetakse veel kallist muuseumi ehitada. Tegelikult juhtis nii Laimre kui mina tähelepanu sellele, kui vähe väärtustatakse Eestis kunsti ja kunstniku tööd, seda nii riigi kui potentsiaalsete ostjate poolt.

Kõik sellised konverteeritavused on muidugi ohtlikud, sest võiks ju ka küsida, mitu tonni saaks Neeme Järvi või Arvo Pärdi eest. Tõsi, jalgpallurid on selge kaup, me teame palju maksab David Beckham ja palju Mart Poom või Andres Oper. Nimetaksin seda orjakauplemise või gladiaatorluse viimaseks vaatuseks. Veidi leebem on kunstimaailmas leviv kaubandus, kus galeristid ja kunstikaupmehed on sisuliselt muutnud kunstnikud oma orjadeks: sina toodad nii ja nii palju, mina otsustan, kas sind üldse müüa või kuhu ja kui kallilt. Olen nõus, et kultuur on samuti kaup, mis on konverteeritav rahasse või selle mistahes ekvivalenti, kas või kartulitesse: ostan vähetuntud kunstniku maali, ootan tema kuulsust ja müün kallimalt maha, või lihtsam variant: annad graafilise lehe, saad koti Jõgeva kollast. Kardan, et niimoodi jõuaksime naturaalmajandusse. Laimre võrdlused olid tegelikult paroodia Eestis levivale mentaliteedile, kus kõiki vaimseid väärtusi mõõdetakse rahas. Toon näite: mul on kodus Ilmar Malini omal ajal kingitud abstraktne maal. Minu mõned kunstikauged külalised vaatavad seda ja kehitavad õlgu: ?Mis jama see on, miks te selle üles riputasite?? Kui aga ütlen, et ameeriklased on mulle selle eest pakkunud 100 000 krooni, vaatavad nad sellele hoopis teise pilguga ja nõuavad selgitusi. Sama on üldse igasuguse haridusega. Teadmisi hakatakse siis hindama, kui televaataja näeb ülipopulaarses telemängus, et nii võib isegi miljoni võita.

Kunsti allesjäämiseks on kaks teed: kas toetab seda riik või erasektor. Siin võime rääkida kahest mudelist, üks on ameerikalik, teine euroopalik. Nii uskumatu kui see mõnele meie ärimehele ka ei tunduks, on Ameerikas alati kõige moodsamat kunsti toetanud sponsorid, mitte riik. New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum rajati 1929. aastal 8. novembril, juba kümme päeva pärast börsikrahhi kolme mõjuka miljardäriproua miss Lillie P. Blissi, mrs Cornelius J. Sullivani ja mrs Rockefelleri rahaga. Guggenheimi muuseum on samuti perekonnapoolt, kelle nimi ütleb juba iseenesest kõik. 1949. rajas Ameerika Veneetsia biennaali paviljoni samuti erakapital, riik kui konservatiivne institutsioon ei tahtnud midagi teada abstraktsest kunstist.

Teine on euroopalik mudel, kus kõik on vastupidi - siin toetab uut ja sõltumatut kunsti just riik oma muuseumide ja kunsthalledega, mida kerkib nagu seeni pärast vihma. Isegi soome maksumaksjatel polnud kahju nüüdseks ülipopulaarseks saanud moodsa kunsti muuseumi Kiasma peale raisata mitu korda suuremat raha kui läheb meie uue kunstimuuseumi rajamiseks. Vene tuntuim maailmakunstnik Ilja Kabakov ei teegi enam tegemist galeriidega, vaid ainult riiklike institutsioonidega.

Kuidas on aga lood Eestis? Karta on, et siin ei toeta kunsti ei riik ega sponsorid, kuna kogu ühiskonnas valitseb kaasaegse kunsti suhtes kunstivõhiklikkus, et mitte öelda -vaenulikkus. Tõsi, midagi on muutumas: oksjonitel tõusevad Köleri, Adamsoni ja pallaslaste hinnad, otsaga on jõutud juba Elmar Kitseni, kuid oma kaasaegsete kunstnike vastu huvi ei tunta, kui mitte arvestada edumeelsete pankade mõningast initsiatiivi (samas sulges Hansapank äsja oma galerii). Omamoodi paradoks on seegi, et ärimaailm tahab endale ehitada moodsaid hooneid (mitte juugendvillasid), sisustada neid meie parimate disainerite mööbliga (mitte antiikse mööbliga), kuid huvitub endiselt sajanditagusest maalikunstist.

Kokku võtteks ei tahaks mingit kiilu lüüa äri- ja kunstiilma vahele, pigem kutsuks üles koostööle.

Autor: Ants Juske

Hetkel kuum