Heido Vitsur • 19. detsember 2002 kell 22:00

Aegunud dogmade küüsis

Kui üks Eesti kõigi aegade teravapilgulisemaid satiirikuid Vello Agori kolmveerand sajandit tagasi väitis, et siis, kui ülejäänud Euroopa viimset päeva üle elab, pole meil mingit põhjust muret tunda selsamal lihtsal põhjusel, et viimnepäev jõuab meie maile, nagu muudki asjad, tükk aega hiljem, ei osanud ta ilmselt ette näha, et tema öeldu on õige ka järgmisel sajandil.

On ju nii, et samal ajal kui terves maailmas on juba tükk aega tagasi aru saadud, et Washingtoni konsensusena tuntud neoliberaalne majanduspoliitika on läbi kukkunud ja nii mitmelgi pool on antud selle vaimus läbiviidud reformidele tagasikäik, jutlustatakse Eestis lõpliku tõena ikka edasi selliseid dogmasid, et riik on halb omanik ja riik ei tohi ettevõtlusesse sekkuda. Paraku on õigel üldprintsiibil ja sellesama printsiibi lõpliku tõe pähe rakendamisel väike vahe, nagu on tihtipeale erinevad ka jutlustaja ja jutluse kuulaja huvid.

Vaatamata mitmesugustele kinnitustele on just viimane aastakümme tõestanud, et nii mõneski valdkonnas ei ole riik siiski kõige halvem omanik ning sel, kui riik õigel ajal majandusesse ei sekku, on veel halvemad tagajärjed kui sekkumisel.

Raskused eranditult turusuhetele ja erainitsiatiivile tugineva majanduspoliitikaga algavad sellest, et majandustegevuse paljudes sfäärides pole turgu vaatamata glo-baliseerimisele tekkinud ja ilmselt ei teki veel niipeagi. Teiseks toimib turg siiski mineviku, mitte tulevikusignaalide alusel.

Kolmandaks on viimased kakskümmend aastat tõestanud ka seda, et paljud olulised turud ei ole muutunud efektiivseks, ning kaugelt rohkem kui demokraatlike riikide valitsused kipuvad turge solkima konkurentsitingimuste rikkumisega ettevõtjad ise. Ka põhimõtteliselt hästi toimida võivate turgude toimimist jäävad veel kauaks segama sellised, juba olemuselt mittemobiilsed asjad nagu riikide asukoht, rahvused, inimeste soov ellu jääda.

Sellist reaalsust ei ole oma majanduspoliitika kujundamisel vist kõige targem eirata. Vähemalt pikaajaliselt mitte. Uus-Meremaa on olnud maailmas Eesti kõrval liberaliseerimise vallas üks julgemaid ja meelekindlamaid eksperimenteerijaid ja seepärast pole vaja imestada, et Eestist veidi ees sammunud Uus-Meremaa on juba palganud ka meile tuntud Inglise konsultatsioonifirma GIBBi nõustama erastatud riigiraudtee erakätest tagasiostmist. Nüüd tasuks meil hoopis selle üle järele mõelda.

Kui täna ei või kindla peale hinnata, kuivõrd halvasti või hästi me raudee erastasime ja kui palju me selle teoga majandusele kahju tekitame, võime see-eest üsna veendunult öelda, et liberaalse majanduse põhimõtete järjekindel rakendamine teatud Eesti regioonides on sealsete majandusprobleemide lahendamiseks sa-ma tõhus vahend kui giljotiin peavalu raviks.

Eestis on rida piirkondi, mis ei ole teistega mitmel põhjusel konkurentsivõimelised ja karm reaalsus on selline, et pole mingit lootust, et neid suurte riiklike abiprogrammideta elujõuliseks saaks muuta.

Tegelikult oligi ju Jüri Mõisal õigus, kui ta paar aastat tagasi väitis, et Eesti majandus oleks konkurentsivõimelisim ja edukaim siis, kui ta koos parima inimressursiga Tallinna koondada. Kuivõrd see idee ei realiseerunud, jääb mistahes Toompeal istu-val valitsusel üle kaks valikut: kas vaadata rahulikult pealt, kuidas mingi piirkond, näiteks Ida-Virumaa, stiilipuhtalt tasapisi välja sureb, või siis ühel või teisel moel sekkuda.

Aga kui keegi poliitikutest on tõepoolest riigi võimu ja ressursse kellegi erahuvides vääralt kasutanud, ei tule riiki vabastada tegemast seda, mis on riigi kohus, vaid siis tuleb hoopis süüdlasi karistada.

Eestis on välja kujunenud kummaline olukord, kus reformide käigus või otsuste vastuvõtmisel tehtud vigade parandamiseks ei ole reeglina võimalik kasutada enam ühtegi ratsionaalset teed.

Paldiski Lõunasadama lugu on ainult üks näide sellest, kuidas aastakümne jooksul kujunenud usaldamatus võimu vastu on tekitanud olukorra, et vigade parandamise ainuke aktsepteeritav alus on kohtuotsus, seejuures eksinu ei piirdu ühe protsessiga, vaid peab kindlasti protsessima kõikides astmetes ja soovitavalt mitu korda.

Vastasel juhul on kindel, et sind hakatakse süüdistama korruptsioonis. Kui Tallinna Sadam oleks saanud juba aastaid tagasi tunnistada tehtud vigu, oleks ta hakkama saanud tunduvalt väiksema summa kulutamisega kui nüüd, pärast kohtus saadud kaotust. Aga kui ta oleks nüüd mingi uue nurga alt üritanud veel paar aastat seda mõttetut protsessimist jätkata, oleks tal selle maa eest kus juba asuvad sadamarajatised, maksta tunduvalt rohkem.

Praegu arenevad asjad meil igatahes ses suunas: kui me ei suuda taastada usaldust inimese ja riigi vastu, võib meie siseprodukt hakata üsna pea koosnema peaasjalikult kohtukuludest.

Hetkel kuum