Seda, et Peugeot ja Citroen on sisuliselt üks ja seesama auto, pole enam kellelegi uudiseks. Veidi vähema teatakse, et Fordi ja Mazda kapoti alla pannakse samuti neidsamu diiselmootoreid, mis Peugeot?l ja Citroenil. Veel vähem aga seda, et oma mootoreid müüb PSA (Citroeni ja Peugeot? tootja) ka Suzukile, Nissanile, Hyundaile, Toyotale jne, jne. Sama lugu käigukastiga, mida tootjad omavahel üha enam sobitama on hakanud.
Sisuliselt tähendab see seda, et autotootjaid on aru saanud: mootorite ja käigukastide väljatöötamine on väga keerukas ja aeganõudev protsess, kliendid ootavad reeglina aga vaid üht: et jõuallikas oleks ökonoomne ja vastupidav. Kas see pärineb Nissani, Hyundai või Paeugeot? tootjatelt, sellel pole enam suurt tähtsust. Sama lugu käigukastidega. Peaasi, et hästi toimiks ja tee äärde ei jätaks. Auto imago seisneb enamjaolt ikka muus: disain, mugavus jms.
Loomulikult puudutab konsolideerumine eeskätt laiatarbesõidukite tootjaid, ehk neid, kes toodavad selliseid autosid, mida ostetakse igapäevaseks tarbeesemeks. Pole ju vahet, kas poes ja tööl käimiseks ostetud Toyotat liigutab edasi Toyota enda või mõne muu tootja mootor, peaasi, et liigub ja probleeme pole. Teine asi on autodega, mis kannavad endas kaasas emotsionaalsust, mis on omamoodi staatuse sümbolid. Nagu näiteks BMW, Mercedes jt. Ei kujuta ette, et BMW ostja hakkab kunagi leppima mõne teise tootja mootoriga, mis ei tee sellist häält nagu bemar tavaliselt. Või et Subaru loobuks boksermootorist ja paneks kapoti alla tavalise diisli. Nii et ühinemine saab toimuda kuni teatud piirini, sealt edasi on juba oht kaotada oma identiteet.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ühineda aga on vaja, sest konkurents autotootjate seas üha tiheneb. Kõik otsivad üha uusi ja odavamaid allhankeid, et hinna osas konkurentsis püsida. Sageli aga ei oma need piisavalt kogemusi varuosade valmistamisel ning kannatama hakkab kvaliteet. Kui tellimused teada-tuntud tootjale on tehtud ühiselt ja suurematele kogustele, on ka hind soodsam ja kvaliteet endiselt tasemel.