16. oktoober 2003 kell 22:00

Ärapandamatu usaldusküllus

Räägitakse, et eestlased on loomult skeptilised ja kahtlustavad kõike ning kõiki ei-tea-milles. Pisut järele mõeldes tuleb aga tõdeda, et me lihtsalt ei pane tähele, kui palju on meie ümber usaldust ja kuidas me seda pea igal sammul oma otsustes ning toimingutes ilmutame.

Näiteks kui siseneme liinibussi, näitame üles äärmist usaldust sõiduki juhi suhtes. Me usume, enamasti juhti isiklikult tundmata, et ta ei ole enesetapjalik psühhopaat, kes plaanib end esimesel võimalusel koos oma reisijatega kuristikku kukutada. Ise autoroolis olles usaldame kaasliiklejaid, et küllap nad on, nagu meiegi, parema käe reegli ja foorituledest joondumise usku. Ja elu näitab, et enamasti tõepoolest ongi.

Kuigi vahel võib juhtuda, et keegi neist petab meie lootusi, ei saa me siiski hakata toimima vähimagi usalduskübemeta. Ning me usume, et enamasti inimesed ei valeta ning soovivad head. Vastasel juhul ei oleks üheskoos toimimine üldse võimalik.

On tähelepanuväärne, et avaliku elu tegelaste kallal nokkiv saade ?Ärapanija? ei vähenda vähimalgi määral inimeste usaldust Eesti ajakirjanduse ega poliitikute suhtes. Pigem vastupidi. Sõbraliku nalja kangelastest, olgu nad tegelikus elus ükskõik kui pahelised, kujunevad vaatajal reeglina positiivsed mälupildid. Ning paljude surmtõsiste probleemide käsitlustest võib mõnusas meelelahutuskastmes serveerituna saada inspiratsiooni usalduseks, mitte kibestunud ärapanekuks.

Autor: Sten Hansson

Hetkel kuum