Õiguse ja õigluse monopoli pole kellelgi

Ühiskondlik lepe kui selline, on oma intellektuaalselt aluselt protsess. Selle protsessi juhtimise seni suurim ja, võimalik, et ka saatuslik viga tehti hetkel, kui ühed läbirääkijad hakkasid enneolematut survet avaldama teistele läbirääkijatele. See samm paljastas kahjuks asja tegeliku olemuse.

Nüüd oleme olukorras, kus projekt sellisel kujul on end diskrediteerinud ja kolme koalitsioonipartneri koosmeel päädib võitlusega autorluse üle ning kolme konkureeriva ?ühiskondliku kokkuleppe? projektiga.

Tekkinud olukorras küll mööndakse, et laiem avalikkus ootab teistsugust üksmeelt, kui seni pakkuda on soovitud, aga samas ilmneb ületamatu vastuolu kolme valitsuserakonna poolt juba allkirjastatud kokkuleppe ? koalitsioonilepinguga. Seetõttu püüavadki koalitsioonikaaslased igaüks isemoodi asjast üle saada. Üks rõhub presidendi autoriteedile, teine raha võimule ning kolmas koalitsioonilepingule ? ega kahte pühakirja ei saa üheaegselt kummardada ja nii muutubki toimuv üha naeruväärsemaks. Farsiks muudetud olukorras ei saagi enam aru, miks peaks veel kolmas osapool selles ilusate loosungitega rüütatud võimumängus osalema? Põhimõtteliselt on ju mõlemas etenduses samad osatäitjad.

Tunnistagem, et juhul kui kas või üks tänane koalitsioonierakond ka tegelikkuses tahaks mingit laiemat konsensust saavutada, oleks tal selleks küllalt hoobasid ilma igasuguse lepinguta. Mõnel juhul oleks kõige mõjusam lihtsalt koalitsioonist lahkuda või seda kaaluda. On selge, et selline samm tooks juba iseenesest kaasa koalitsioonilepingu sisu kardinaalse ümberhindamise. Aga mingil arusaamatul põhjusel seda ei juhtu. Olen kaugel sellest, et kuidagi halvustada neid õilishingi, kes protsessis siiralt kaasa lõid. Konsensuse otsimine peab jätkuma ja seejuures tuleb vältida võitjate ja kaotajate märgistamist. Asi pole ju leppes, vaid tulemuses. Kindlasti on ka Keskerakond jätkuvalt läbirääkijate hulgas, olenemata, kes ja millal sellele alla kirjutab. Oleme protsessi osalised vaatamata ka asjaolule, et osalejate võime kokkulepitu täitmisele kaasa aidata ja vastutada, on väga erinev. Samm kodanikuühiskonna tekkimisele lähemale on see aga igal juhul.

Küll peab avalik diskussioon olema edaspidi igasugusest domineerimisest vaba: milleski kokkuleppeni jõudmise aluseks on ratsionaalne argumentatsioon, mitte võimusuhted.

Silmas tasuks pidada veel kahte ühiskonnateadulikku aspekti. Nimelt ? konsensus on tegelikult saavutatav ainult osa eesmärkide suhtes ja alati piiratud hulga dialoogiosaliste vahel. Selle eesmärgiks ei saa demokraatlikus ühiskonnas olla edasiste konfliktide ja üksteisega vastuolus olevate seisukohtade välistamine. Teiseks see, et ühiskonna mõjukaimate isikute ja institutsioonide omavahelise konsensuse otsimine ning selle üldrahvaliku kokkuleppena kehtestamine ei ole ühiskonnaliikmete poliitilisse dialoogi integreerimine, vaid nende sellest välistamise strateegia. Need järeldused tulenevad 2001. a lõpus läbi viidud uuringust.

Nii siis ei saagi meie küsimus praegu olla see, missugune võiks Eestis olla kõigi osapoolte ja seisukohtadega arvestava rahvusliku kokkuleppe sisu, vaid see, millised ühiskonnaliikmete rühmad on poliitilisest dialoogist väljas.

Küll aga näitab senine praktika, et ühiskonna erinevaid huvigruppe esindavad organisatsioonid, s.h erakonnad ise, ei olegi nii sõltumatud, kui nad välja paista lasevad. Ja piir mõjukuse, häälekuse või kaitse vajaduse vahelt ei jookse sugugi sirgelt. Ja õiguse ja õigluse monopoli pole seejuures kellelgi.

Autor: Evelyn Sepp