Kertu Ruus • 21. oktoober 2003 kell 22:00

Võõrastav turumajandus

Eesti on demokraatlik turumajanduslik riik. Ainult et suur osa elanikkonnast ei taipa tuhkagi turumajanduse alustest. Kui uus aeg tuli, siis riigi ja majanduse alused jäid inimestele võõraks nagu seksuaalkasvatus. Eesti ühiskonna kõige suurem häda ongi, et suur osa elanikkonnast lihtsalt ei saa aru, kuidas ühiskond kui tervik toimib. Riigikogu liige Olari Taal kurtis paari nädala taguses Äripäevas, et aus ärimees ärgu parem üldse kippugu meil riiki teenima, sest teda tabab kohe klassiviha.

Taalist võib täiesti aru saada: Eestis on tõesti võimust võtmas klassiviha, mida kannustab aga eelkõige tõsimeelne teadmatus. Väga paljud inimesed lihtsalt ei taju ettevõtete ühiskondlikku rolli. Ettevõtet vaadatakse kui mingit ?aakalit, kes toob kasumit väikesele grupile pururikastele, ja tingimata teiste arvel. Ärist kaugel olev inimene ei tea, et ettevõtjad loovad töökohti ja maksavad nii firmaomanike kui eraisikutena makse. Ta ei tea ka, et ettevõtlus on risk. Firma omamine ja juhtimine tundub inimestele eelisõigus, mida jagatakse valitutele. Nii kõrged on mõtlemise ja maailmanägemise barjäärid, et turumajandust kui ühiskonna teenrit on suurel osal Eesti elanikkonnal sama raske mõista, kui maakera lapikuks pidanud inimesel harjuda mõttega, et meie planeet on ümmargune.

Inimesed mõtlevad harva, et tõusuvesi tõstab kõiki paate. Pigem näib neile - kui laenata Ameerika humoristi P.J. O'Rourke'i mõtet - et jõukus on üks suur pitsa. Ja kui mina võtan sellest pitsast mitu viilu, siis keegi teine saab selle võrra vähem.

Samuti kurdavad aga vanurid sotsiaaltöötajatele, et miks noored teevad lapsi, kui ei jaksa nende eest hoolitseda. Jätku parem sünnitamine järele! Sest - nii mõistavad pensionärid - toetust peab noortele maksma nendest nappidest varudest, kust ka neile hinge sees hoidmiseks näpuotsaga jagatakse. Ja ainult vähesed sotsiaaltöötajad oskavad selgitada, et tööealised elanikud maksavad kinni eakate pensionid ning meie madala iibe juures on niikuinii raske tulevasi pensionäre ülal pidada. Inimesel, kes on niigi elanud närust nõukogudeaegset elu, on võimatu mõista, et tema pensioni peab keegi kinni maksma. Talle tundub, ja iseenesest täie õigusega, et ta on selle elu jooksul juba mitmeid kordi kinni maksnud. See väike asi võiks nüüd küll vastutasuks niisama, riigi poolt olla.

Selle mõistmatuse ja igapäevase elu närususe tõttu ei tunne suur osa Eesti inimesi, eriti vanemad ja vaesemad, ennast üldse kodanikuna. Nad ei tunne, et nad on osa ühisüritusest, ning riik tundub neile vaenulik.

Nii saavad noored ja vanad Eestis täiesti erinevalt aru demokraatia arengust. Noortele tundub, et demokraatia areneb Eestis paremini: Aksel Kirchi ja Tarmo Tuski eelmise aasta lõpu uuringu järgi on pooled 15-30aastased positiivsel arvamusel demokraatia arengust. Üle 50aastaste hulgas on positiivselt meelestatud aga vaid umbes kolmandik. Vanemad põlvkonnad on kriitilisemad nii oleviku kui tuleviku suhtes. Inimestele, kelle põhilised vajadused on rahuldatud ning kes ei värise homse päeva pärast, tundub ka ühiskond demokraatlikumana. Neile ei tundu rahulolemine luksus.

Vanema põlvkonna ja üldse suure osa elanikkonna sügavat pettumust on kurb vaadata. Sellist kibestunud rahvast on raske juhtida. Euroreferendumil juba väljendasid paljud isiklikku pettumust oma näruses elus ja poliitikutes. Üks advokaat seletas kõrget euroeitajate taset sellega, et see oli üks väheseid kordi, kus inimestel oli võimalik millelegi ?ei? öelda.

Aga ei saa ju anda rahva saatust inimeste kätte, kes teevad kibestunud otsuseid. Demokraatia needus on selles, et igal lollil ja vihasel on sõnaõigus. Ja eestlaste häda, nagu Andrus Kivirähk on märkinud, seisneb jälle, et liiga palju on lolle.

Küllap mõtlevad paljud poliitikud salaja, kui hea oleks, kui rahvalt saaks hoopis hääleõiguse ära võtta. Kui võtta näiteks hääleõigus ära teatud vanusest, et pensionärid ei saaks noorte tulevikku otsustada? Või annaks õiguse valida väike kodanikuõpetuse eksam? See eemaldaks juba suurema osa valijaskonnast. Enne valimisi tegi Eesti Päevaleht väikese küsitluse ja leidis, et ainult neljandik rahvast teab, kes on Eestis kõrgeima võimu kandja või kes võib Riigikogu valida. Riigikogu peamiseks ülesandeks (õige vastus: seadusloome) peetakse oma taskute täitmist ja rahva lollitamist. Kas valimisõigus peaks olema inimestel, kes ei tea, mis on võimude lahususe põhimõte? Kui nii, saaks Eestis hääletada vaid kümnendik.

Tegelikult ei mõtle ma seda muidugi tõsiselt. Ma ei taha asendada demokraatiat diktatuuriga ega määrata täiendkoolitust kibestumise indeksi alusel. Meil ei ole teist võimalust, kui anda uue aja otsused vana aja otsustajate kätte. Ja mis saab, teha kähku ja kiirelt kirurgi kombel rahva eest ära.

Hetkel kuum