Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti on õigusriik - ka oma riigikaitsel
Põhiseadus on ühemõtteline Eesti kodanike kohustuse suhtes kaitsta oma maad. § 54 ütleb: ?Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust.? § 124 täiendab: ?Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras.? Ent iseseisvust saab kaitsta, riigikaitsest osa võtta ikkagi vaid juhul, kui riik on selleks loonud tingimused ja inimesi vajalikul määral ette valmistanud.
Mitmendat nädalat käib meie ajakirjanduses järjest kiivamaks kiskuv arutlus kaitseväe reformimise ümber. Selge see, et uus olukord - Eesti täisliikmesus NATOs tõenäoliselt juba poole aasta pärast - nõuab ümberkorraldusi kaitseväe ülesehituses ning eelistustes. Ja ega need arusaamadki, mis kujundavad tavainimeste suhtumist riigi kaitsmisse, taha hästi kokku klappida alanud sajandi väljakutsetega. Kuulumine ELi ja NATOsse muudab sisuliselt meid ähvardavate ohtude iseloomu. Eesti ühineb piirkonnaga, kus täismõõdus sõda on välistatud. Seni, kuni säilib nende kahe suurühenduse vastulöögivõime, ei tarvitse ühelgi liitunud riigil karta, et mõni mitteliitunud riik tungiks talle kallale. Teisalt ei tähenda uus olukord püsiva rahupõlve saabumist. Me oleme endiselt avatud, võib-olla isegi rohkem kui varem, terroristide mis tahes rünnakule ja prognoosimatu naabri provokatsioonidele. Üha enam nihkub julgeoleku raskuspunkt riigipiiridest välja.
Eestil tuleb väidetavalt veebruarikuuks esitada oma tulevastele partneritele riigikaitse uus arengukava. Kõrvalseisjana juhin tähelepanu, et kujundatav visioon peab mahtuma kehtivate seaduste raamesse. Ei ole nii, et mõni erakond, minister või ajakirjanik ütleb: vana ei kõlba, sündigu uus, ja totaalkaitse kaob, kogu sõjavägi muutub elukutseliseks, kaitseministeerium ja peastaap ühinevad, tsiviilkontroll asub kõike ohjama.
Aga enne, kui 81 riigikogulast või rahvahääletusest osavõtnute enamus ei ole vabastanud Eesti kodanikke kohustusest kaitsta iseseisvust ja osaleda riigikaitses, ei saa me võtta jutte üksnes proffidest koosnevast armeest ja ajateenimise mittevajalikkusest tõsiselt. Muide, põhiseaduse § 128 nõuab Riigikogult mobilisatsiooni väljakuulutamist teatud olukorras. Kuidas viia läbi mobilisatsiooni, kui puuduvad reservistid, keda riiki kaitsma kutsuda, ja tavarelvade varu, mida nendega ümber käia oskavatele meestele-naistele jagada? Eesti on parlamentaarne vabariik. Paragrahvid, mis määravad riigikaitse kõrgeimaks juhiks presidendi, kuuluvad presidentaalse riigikorralduse mudelisse ja tekitavad rakendamisel tülikaid komplikatsioone. Niisamuti ei ole tsiviilkontroll kaitseväe üle sõnakõlks, vaid kaasaja nõue. Tõenäoliselt tuleks nii mõnedki sätted peatükis ?Riigikaitse? ümber sõnastada. Aga see saab toimuda ikka alles siis, kui on läbi arutatud ning kokku lepitud uutes alustes, muu hulgas ka selles, kes hakkab tsiviilkontrolli teostama. Kas peaminister, kaitseminister, Riigikogu oma volitatu(te) kaudu või praeguse riigikaitse nõukogu taoline institutsioon? Ja kui kaugele (või kas üldse) tohib poliitikute järelevalvav sekkumine minna militaarküsimustes? Kehtiva põhiseaduse § 127 järgi on asi selge: ?Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja.?
Autor: Enn Soosaar