Teadust rahastavad riiklikud programmid

Klassikalises käsitluses on teaduseks teaduslikud alusuuringud, nn puhas teadus, kus püütakse avastada uusi nähtusi ja leida uusi seaduspärasusi. Tööstuse arenedes muutus see üha enam uutel teadustulemustel põhinevaks ja sellega tõusis riikide majanduslik tase. See nõudis teatud tööstusharudes kindlasuunalisi uuringuid, mida hakati nimetama rakenduslikeks teadusuuringuteks. Nende uuringute tulemuste elluviimiseks oli vaja järgmistel etappidel läbida tehnoloogiline arendustegevus ja tootearendus.

Veel hilisajalugu näitas, et suurtööstuse puhul oli võimalik ja vajalik moodustada oma valdkonna nn harukondlikud teadusinstituudid. Klassikaline näide on siin sõjatööstusega seotud instituudid. Hilisajalugu näitas ka seda, et harukondlikud teadusinstituudid osutusid reeglina ebaefektiivseks, sest puudus seos ülikoolides või nn vabades teadusinstituutides viljeldavate baasuuringutega ja seetõttu jäädi teaduslikult neile alla, kaotati kvaliteedis.

Spetsialiseeritud teadusinstituutide ebaefektiivsus, isegi suurtööstust liialt koormavate iseseisvate tööstusinstituutide finantseerimisprobleemid ja üha enam väikese ja keskmise suurusega ettevõtete efektiivsus kõrgtehnoloogia valdkonnas viis arusaamale, et tööstusel on odavam teadusuuringuid tellida ülikoolidelt või baasteaduslikelt teadusinstituutidelt. See liin töötab kõikjal ka tänapäeval. Töid tehakse lepinguliste uurimistöödena.

Lepinguliste uurimistööde puhul on aga reeglina partnerite vahel kokku lepitud tööd, nende maksumus ja väljatöötatava intellektuaalse omandi jaotuvus. Reeglina ei pruugi aga selline tööstusettevõtetest lähtuv initsiatiiv olla rahaliselt ja mahuliselt põhimõtteliselt uute kõrgtehnoloogiliste väljatöötluste tarvis piisav. Vaja on riigi finantshoobade suunitlust, eriti siis, kui me teeme otsuse, et teatud aastate pärast peame olema kõrgtehnoloogial baseeruv riik. Meil pole aega uuesti jalgratast leiutada, vaja on analüüsida edukate riikide viimaste aastate teaduspoliitikat. Eesti probleem on suuremahulise kõrgtehnoloogilise tööstuse puudumine; väikefirmade jätkuv loomine on ebapiisav kõrgtehnoloogilise tööstuse läbimurdeks.

Ajakirjanduses on levinud arvamus, et teadusega on meil üldiselt hästi. Riigieelarvest eraldatakse teadusele raha meie võimaluste piirides, kuid kahjuks ei ole selle raha jaotamisel seni veel piisavalt arvestatud rakendusuuringute finantseerimisega ja üleüldse on paha lugu see, et Eesti tööstus finantseerib meie rakendusteadust ülimalt kasinalt.

Maksumaksja raha on suuresti tööstuse genereeritud, maksumaksja rahaga finantseeritakse riiklikult ka teadust. Loota, et ettevõtted hakkaksid teist korda otsustavalt suuremas mahus finantseerima teadust (ka rakendusuuringuid), on ilmselt naiivne lootus. Selle äratundmiseni on jõutud ka tööstuslikult kõige kõrgemalt arenenud riikides. Tööstus on huvitatud ikka konkreetsetest mõlemapoolsetest lepingutest.

Viimastel aastatel on saavutatud otsustavat edu riikides, kus on käivitatud teaduse infrastruktuuri otsustavaks parandamiseks riiklikud programmid. Need programmid on üldiselt rahastatud majandusministeeriumide kaudu ja finantsid täienevad haridusministeeriumist tuleva rahaga. Peale USA on siin esirinnas veel Inglismaa, Iirimaa, Soome, Rootsi. Teaduse kogu finantseerimismaht püütakse ELis viia 3%-ni SKPst ja sellise suuna on võtnud ka Eesti. Idee seisneb selles, et finantseerida tuleb inimressurssi. Heade töötingimuste loomisel tõmmatakse neisse kohtadesse tippteadlasi. Koos tippteadlastega käivitub efektiivne doktori- ja doktorijärgne õpe. Viimased on omakorda inimesed, kes loovad uusi kõrgtehnoloogilisi firmasid ja töökohti.

Autor: Ain Heinaru