Eesti disainimaaks ? ekspordi edendamiseks

Oleme olukorras, kus täna teeb Eesti tootja allhanget minimaalse hinna eest, mida välismaine tellija kalli hinna ja suure vaheltkasuga turul realiseerib. Miks me ise seda ei tee? Väga lihtsal põhjusel ? ei saa! Puudub vastav imago. Meie ettevõtjalt ei osta näiteks täpselt sedasama mööblit keegi sama hinnaga kui Itaalia, Taani või kas või Soome tootjalt.

Eesti kuulsaim disain on disainer Martin Pärna loodud Martin Table, mis on läinud rahvusvahelise disaini ajalukku ja arvatud läinud sajandi parimate toodete hulka maailmas (sai Mercedese kupee uue mudeliga võrdse hinnangu osaliseks). Tore, aga toote valmistaja on Soome firma Martela. Andeid meil on, aga kõrge lisaväärtusega tooteid ei saa me hakata turustama ise enne, kui keskkond disaini müügiks vajalikku imagot luua võimaldab.

Küsimus pole pelgalt majanduslikus mõttes väheses lisaväärtuse loomises, mis vaesusest välja rabeleda ei luba, vaid ka asjaolus, et puudub võimalus väärikalt meie intellektuaalsele tasemele vastavalt riigi identiteeti kujundada. Kui nüüd allhankija imagot silmas pidada, siis n-ö teise jaoks tegija on ajaloolises kontekstis ühemõtteliselt ori ja sellega kaasnev imago on madalaim.

Kui mõtleme nt Itaaliale, tuleb kohe silme ette mood ja moeriided; Saksamaale, siis autoehitus; Poolale, siis laevaehitus; Prantsusmaale, siis hea vein. Kui kuskil mõeldakse Eestimaa peale, tuleb meelde ... mis asi? Õigesti on öeldud, et Tallinna kilud ja Vana Tallinn enam ei tööta, aga mis töötab? Ega ometi ?Welcome...??

Tuleb siduda oma identiteet millegi reaalselt loodavaga, kuhu meie intellektuaalne potentsiaal integreeritud on. Loominguline potentsiaal on meie geneetilises fondis väga tugev. Kas disaini abil poleks seda majanduslikult optimaalne realiseerida?

Miks on meil disain sotsialistliku korra rudiment, millest tuleb kiiresti lahti saada? Protsess ise on sedavõrd jõuliselt arenema hakanud, et riigil ja valitsusel pole sisuliselt midagi muud vaja teha, kui end sellel suunal positsioneerida ja anda protsessile oma psühholoogiline tugi. On ju Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele niikuinii summad ettevõtluse arendamiseks eraldatud, nii et täiendavat lisakulu praktiliselt ei teki. Küsimus on vaid eraldatu optimaalses ärakasutamises.

Ka on vastavad disainikeskused kõikides arenenud riikides olemas. Pole ju näiteks Baltika poolt turule toodud disai-nibränd Monton kahjumis sellepärast, et ise midagi valesti tehtaks, vaid olematult platvormilt on disaini väga raske, et mitte öelda võimatu turustada. Peame suutma luua riigis olukorra, kus mitte ainult üksikud hulljulged ettevõtjad, vaid tööstussektor tervikuna saaks orienteeruda disaini tootmisele ja selle edukale ekspordile.

Autor: Toivo Rande